No kui ma pean (olgu, ise ütlen, et pean). Theatertreffenile pääsevad tavaliselt lavastused, mis:
- võtavad alusmaterjaliks midagi dramaturgiaklassikast, aga toimetavad selle kärpimise ja muude tekstide lisamisega nüüdisaegsemaks,
- esitlevad suurejooneliselt minimalistlikku lavakujundust, mis võtab ühelt poolt kokku terve lavastuse sõnumi ning on teiselt poolt peaaegu nullruum, mida näitlejad oma mänguga täita saavad,
- jäävad silma näitlejaansambliga, kus peategelane on esiplaanil liialt allajoonimata ning etendatakse justkui aruannet ette lugedes – otse publikusse vaadates ja kõnet üleliia varieerimata (kui just ei ole vaja panna sisse teist käiku ja vägagi üleliia karjuda).
Johan Simonsi „Hamlet“ vastab kõigile neile tingumustele ja on seetõttu suurepärane ja ah-jälle vaatamine korraga. Lavastus ilmselgelt eeldab, et vaataja on tuttav mitte ainult Shakespeare'i tekstiga, vaid ka selle esitamise ajalooga, sest laval pole stseenide üleminekute põhjendamisele eriti energiat kulutatud ning ennekõike esitatakse kommentaari sellele, kuidas selle kuulsa teksti mõnda stseeni on mängitud ja kui palju ägedamalt Simonsi juhtimisel seda teha saab. Kohati ongi äge (Gina Halleri Ophelia on värskendavalt isepäine ja võrdne partner Hamletile, aga kahjuks vaid alguses), aga üldmulje leige.
 |
| © JU Bochum |
Comments