 |
| Foto: Rolf Arnold |
"Täna õhtul mängime Tennessee Williamsi näidendit "Sweet Bird of Youth"", võiks selle lavastuse pealkiri olla. Mõne päeva tagune Theatertreffenile pääsemise eeldusnimekiri kehtib siingi, kuigi publikule aruande esitamise asemel etendatakse dialooge läbi publiku. Veidi on selline tunne, et Brechti palsameeritud laip on kenasti kuskil akside vahel hoitud, aga tema hing ammu kaotatud. Brechtilikku vaimsust - tahet sundida publik kriitiliselt kaasa mõtlema muule kui laval näidatavale - lavastuses ei ole, on vaid teatraalselt atraktiivne vorm, mida, tõsi küll, näitlejad esitavad võluvalt.
56 minutit algusest.
Vana hea tähistajate üledoos. Klouninäoga pealuumask klaverisaatjal. Noore kangelanna Madonna koonuskopsikud (valged, et saaks liha peale määrida). Miki-Hiire naeratava näoga veidi rohkem kui veidi väike särgike pervoblondeeritud ohmukese seljas. Kauboimütsid niikuinii, sest tegevuspaigaks ju ikkagi Ameerika. Ja ometigi, kogu selle groteski sees jääd üksisilmi vaatama, kuidas näitleja töötab - ja hetketi tundub, et see polegi nagu töö, vaid täiesti aus olemisviis.
72 minutit algusest.
Tüdinesin ära.
105 minutit algusest ehk lõpp.
Kui esimeses vaatuses on laval blondeeritud mees, siis viimases vaatuses on ta nats. Lõppsõna jääb aga ikka Arkadinale.
Comments