Ma olen liiga küüniline inimene, et lasta end mõjutada läbinisti psühholoogilise realismi võtmes mängitust, liigtõsidus kipub usutavust vähendama. Paradoks? Tegelikult mitte, sest inimesed ei käitu tavaeluski alati põhjus-tagajärg suhetest lähtuvalt, pöördudes sageli mängitsemise poole. Sellegi poolest oskan hinnata seda maailma, mille Merle Karusoo ning trupp Keila-Joa kulunud mõisasaalis lõid.
Klassikaliste tekstidega nagu „Pikk päevatee kaob öösse“ on alati oht museaalseks jääda, kuid O`Neill´i narkomaanialool on ajakohasust küllaga. Tegelikult poleks mulle ajastukostüüme vajagi olnud, kohati need kammitsesid usutavust (tõlge oli ju uus) ning hoidsid lavadraama ja kaasaja vahel seina, mida sinna otseselt vaja polnud. Neljas sein jäi läbitungimatuks ka näitlejatemängu poolt, kuid eneselegi ootamatult oli just see lavastuse suurim tugevus. Tavaliselt tekitab kolmes küljes istuv publik näitlejate mängu kulminatsioonihetkede kordamisi, et ikka igast küljest tabav zhest märgatud saaks, kuid mitte siin. Otse vastupidi: näitlejate mäng oli suunatud ainult oma partneritele ning publik justkui unustati terve etenduse ajaks. See aga lõi lavale detailideni pingestatud atmosfääri, millest publik kümne küünega kinni püüdis hoida. Vaatajal oli samaaegselt võimalus olla ümbritsetud O´Neill´i repliikide sõltuvuslikust raskusest ning ometi jääda nähtamatuks piilujaks – kui ma räägiksin psühholoogilise realismi mõttekusest, siis oleks just see tunne peamiseks argumendiks (lisaks sellele, et tänapäeval on tegemist juba marginaalse nähtusega).
Pole üllatav, et sellise teatri puhul peab kõige rohkem näitlejast rääkima. See ei tähenda, et lavastajat poleks, pigem on tema töö tugevus just võimes end rollide taha taandada, vajadusel kujundlikkust lisades (klaaskapis rippuvad kättesaamatud viskikeldri võtmed). Mõned sümbolid olid minu maitse jaoks siiski liiga mustvalged (lõpus kõik enda alla mattev loor) ning teised jäid lõpuni selgitamata (misanstseenipaigutuse ning vaid ühe viite tõttu on raske öelda, kas kivid, mida Mary pidevalt mudis, olid mõeldud viitena tema valusale armastusele Edmundi vastu – vähemalt ühel korral õuest tulles tõi just noorem poeg kive kaasa, teistel meestel ei paistnud nendega suhet olevat). Paljude põhjuste kokkulangevuse tõttu (sündmusterohkem tekst ning situatsioon, mis võimaldas tugevamaid rollilahendusi) hoidis enam tähelepanu teine vaatus. Just siin tuli meeste hirm pere ainsa naise kaotamise ning selle põhjustamise pärast valuisamini esile, esimeses vaatuses on tänapäeva inimese jaoks liiga palju viiteid – teksti kirjutamisest on möödas varsti 70 aastat ning inimeste silmad on pahede suhtes selle aja jooksul vägagi avanenud. Mitte kõik meist ei vali oma pilgu tuhmistamist morfiini abil, nagu selle pere narkarist ema.
Ülle Kaljuste püüab sõltlase kujutamisel hoiduda täistoonidest, mis enamasti õnnestub, vaid kohati lähevad kivid lendu hetkedel, kus võinuks kulminatsiooni sissepoole mänguga edasi anda. Ain Lutsepa tigedus asendub teises vaatuses vajaliku põhjendatud kibedusega, kuigi kaasasündinud ihnus võinuks kohe alguses enam seletust leida. Tema tegelase joobes olek võimaldab Lutsepal teises vaatuses kasutada vanale näitlejale (rolli mõttes siis) omaseid suuri zheste, millega lisandub stseenidesse kergendavat muiet. Vähemalt sama jõuliselt suudab vaatajat naermas hoides oma traagikat edasi anda Tiit Sukk. Märt Avandi noorema poja armastus tuleb ühtviisi selgelt esile nii oma ema, isa kui venna suhtes. Pisut üllatavalt vennaga sarnane on tema joomise bravuurne maneer. Esimeses vaatuses öeldu põhjal oleks oodanud romantilisemat kannatuste klaasi uputamist, kuid säärane lahendus on Avandi esituses ehk isegi usutavam, kuivõrd mingi irooniline muie on tal igas rollis kaasas.
Eelnevat tuleb siiski võtta iluvigadele osundamisega, sest nii läbimõtestatud rolle olen viimasel ajal näinud vaid THEATRUMi „Metsikus“. Mis seal jäi näitlejate kogemuse puudumise taha kinni, oli Keila-Joal vaieldamatult olemas. See ning meenutades aasta alguse „Sigma Tau C-705t“ saabki viia vaid ühe järelduseni: tundub, et Merle Karusoo tunneb end tagasi Draamateatris olles väga hästi, nüüd jääb üle vaid järgmist lavastust oodata.
Comments