„Põnev, paradaksaalne ja pikantne“ / „Sigma Tau C705“

Merle Karusoo „Sigma Tau C705“ peategelane Gustav Naan oleks selle lavastusega rahul olnud. See oli just nii „põnev“ (vaataja aju hoidsid pingsas gümnastilises staadiumis nii arutelu metastabiilsusest kui armastuse graafiline kujutamine), „paradaksaalne“ (sa kuulad ja ei nõustu ühegi Naani sõnaga, kuid paratamatult naudid tema keelelist võimekust ning tead, et teoreetiliselt on tal õigus) ja „pikantne“ (on lohutav meeles pidada, et ka igal rahvavaenlasel on oma inimlikud kommid, mida ta noortele neidudele taskusse poetab), nagu akadeemikule meeldis.

Minule, kelle jaoks Naan on vaid üks sadadest nimedest ajalootunnist (ja ajalooõpetaja meil suurem asi polnud), oli Karusoo lavastus ka didaktiline ning seda selle sõna kõige üllamas tähenduses, pannes mind otsima lisamaterjali mehe kohta, kes suutis ühtaegu rahulikult jääda põhimõttekindlaks ning intelligentsusest võrsunud enesekindlusega oma seisukohti kaitsta, muutumata isikupäratuks võimu müügimeheks. Vähemalt sellisena nägin ma Naani Draamateatri laval Rein Oja kehastuses. Seniilmunud kriitika pole lavastusega pea tegelenudki, rääkides isiklikest muljetest (pikemalt kirjutasin sel teemal „Teatraalis“ Sirbis) – püüan seda viga parandada.

Kõigepealt silmnähtavast: viimases teatriankeedis märkisin, et „tormihoiatusena olen meelde jätnud Taavi Varmi videokujundused“ (TMK 2008/1), mis antud lavastusega end ka õigustas. Koos kunstnik Pille Jänesega on laval iseenesest ülimalt lihtne kujundus (viimati kasutasin seda sõnapaari Liina Tepandi töö kohta „Päeva lõpus“), mis ometigi katab samaaegselt nii olmelised (toaseinad), kunstilised (nendesamade seinte ujuv tappet) kui didaktilised (lisainformatsioon foto- ja videolõikudena) vajadused. Ehk pisut ülepaisutuna mõjus pidevalt purjus boheemlase Riho kostüümivalik, aga ega mina ei tea ka – kui „Propelleri“ esinemine noored mässama ajas, oli minu kopsudes maaõhku vaevalt 227 päeva jagu. Kui juba kõrvaltegelastest rääkida, siis nendes avaldus ka lavastuse suurim nõrkus, milleks – jällegi – oli alustekst ehk Enn Vetemaa ja Erki Aule näidend: ma saan aru, et ülejäänud Naani kõrval olid seal vaid akadeemiku erinevate külgede (naised, tähed ja poliitika) avamiseks, kuid oleks oodanud siiski pisut mitmeplaanilisemaid rolliarendusi, mis andnuks näitlejaile enam mänguruumi. Hetkel on laval kõik liigagi ilmselge: kehaliselt kohmetu tark naine (Mari-Liis Lille Ines), kelle kiindumus Naani mõtteilusse kandub ajust kaugemalegi, ning talle vastanduv painduv ja sensuaalne, kuid mitte liiga tark armuke (Laine Mägi Margit); pidevas vines kitarri tinistav kaunishing, kes võõrvõimu all alatiseks õnnetuks jääb (Mait Malmsteni Riho), ja tema pelglikum ja hakkajam kamraad (Tiit Suka Joel). Seega on kogu lavastus paratamatult peategelase õlul, kus ta õnneks ka päris hästi püsib (et Rein Oja mitte iga õhtu laval pole, annab tekstikoperdustes tunda, kuid 10. etenduseks on see vast silutud, seda enam, et Karusoo on üks väheseid Eesti lavastajaid, kes ka pärast esietendust oma lavastusega tegelevad). Oja sirge rüht, pisut kissis vaade ja sugereeriv hääl sobivad Naani portreteerimiseks hästi ning kui etenduse lõpuks lava-Naan ja päris-Naan ekraanilt kõrvuti seisavad, võib hea tahtmise juures kahe mehe vahel sarnasusigi leida. Minu jaoks, kes ma sain informatsiooni jooksvalt lavastusest, oli rolliarengu mõttes pisut suur hüpe Naani tavapärasest rahulikkusest enesekontrolli kaotamiseni pärast „40 kirja“ avaldamist: mees, kes enne kordagi ärritunud pole, ei suuda tõenäoliselt enda jaoks võõrastele emotsioonidele vastupanuta alla anda.

Samas, Karusoo lavastuste puhul on tavaliselt ikka rõhutud enam sõnumile kui misanstseenide huvitavusele või rollide põhjendatusele, eeldades, et mäluteatri puhul on ainuoluline mõtte saalijõudmine. Teoreetiliselt võib see ka nii olla, kuid nõustuda ma sellega ei saa, sest vähemalt „Sigma Tau C705“ puhul oli just eelnevas lõigus kirjutatu see, mis suurepärasest lavastusest puudu jäi (pisut üleliigne oli ka vaheaeg, pärast mida läks, nagu ikka, ühe stseeni jagu, et oma hingamine lavaatmosfääriga samasse rütmi saada). Küll aga väärib imetlust Karusoo võime materjali näiliselt hinnanguteta suhtuda, sest tõesti: pigem ulatada laval kommunistile üks sini-must-valge lõngakera, et see oma teooriat vabariigi mõttetusest tõestada saaks, kui asuda sellesama teatri vastasmajade vitriine lõhkuma. Mis ei tähenda sugugi nõustumist ega otsust käed rüpes istuda, kui olukord tegutsemist nõuab. Oma kirjas Eestimaa Kompartei Komiteele tunnistab ju Naan isegi, et „peeneid käike“ nagu „40 kiri“ ei tohi mingil juhul alahinnata (vt kavaleht). Muide, seesama „40 kiri“ tasuks tänases kontekstiski üle lugemist.