“Elud” on puhas lavastus. Trupil on õnnestunud tuua lavale see, mida tihti püütakse, kuid mis tavaliselt ebaõnnestub: proovides valitsenud atmosfääri. Vähemalt mina saalis istudes uskusin, et niimoodi need proovid neil käisidki: üksteist diivanitelt jälgides, kaasa naeratades (mitte naerdes) ja mõeldes (kaasa ja üle), aeg-ajalt arvutist muusikat lastes. Kindlasti kulus ka omajagu viina, sest ega muidu ...... .................... ............. ............... ............. .... .... .......... ............ ........... ............... ......... (olgem ausad, mis see leping ikka keelepaelu kammitseb). Kahju muidugi, et Keil naistega päris ausat mängu ei mänginud: tema lugu........... ............. ...................... ........... ........... mõjus ikkagi ..................................., samas kui tüdrukute pihtimustes ...... ...................... ............................. ...................., ............... ......... ............ ....... ......... Keili mälestused olid ........................................, tüdrukute omad .............. ...................
Lavastuse puhtus kandus õnneks ka vormi (ehk kohati oli muusika liiga vali, summutades kõne; ehk lipulehvitamise stseenist võinuks loobuda päriselt, kuna seda lugu ju vaataja enam ei kuule). On olukordi, kus kõigile teada kujundid – nagu in her shoes seda kindlasti on – ei mõjugi fantaasiavaese esmase valikuna, vaid töötavad terviku loomisele muigeliste kaastähendusteta kaasa. Näitlejad said kerge vaevaga ühest rollist teise astuda , enam-jaolt olid valitud kingadki karakterit piisavalt jutustavalt avavad. Näitlejale paras pähkel muidugi, kuid hambad jäid murdmata. Jekaterina Novosjolova rollieristused nii silma ei hakanud, olles küll seal kuskil sees olemas; Elina Pähklimägi lasi käiku ka välist atribuutikat, mis andsid lavastusele vürtsi (ehk liiale ei minda). Iseenda deemonitega kohtusid mõlemad paljajalu – mis sa end ikka rüütad, kui ................ ... ........., .................. .... .............. Kui mu isa .... ......... ........ ......., .................. .... ............ ..................., sokid vast olid jalas, ....... ................ ......... .... ............
“Tuleks vist kasuks, kui Keil nüüd ühe kammerliku loo ette võtaks, kus põhitähelepanu näitlejatele läheks – huvitav vorm peaks ka niimoodi alustades formuleeruma,” lõpetasin oma sissekande Keili eelmise lavastuse kohta. Ma ei arva sugugi endal mingit võimu olevat, aga hea meel on ikka, kui soovid natukenegi täituvad.
Lavastuse puhtus kandus õnneks ka vormi (ehk kohati oli muusika liiga vali, summutades kõne; ehk lipulehvitamise stseenist võinuks loobuda päriselt, kuna seda lugu ju vaataja enam ei kuule). On olukordi, kus kõigile teada kujundid – nagu in her shoes seda kindlasti on – ei mõjugi fantaasiavaese esmase valikuna, vaid töötavad terviku loomisele muigeliste kaastähendusteta kaasa. Näitlejad said kerge vaevaga ühest rollist teise astuda , enam-jaolt olid valitud kingadki karakterit piisavalt jutustavalt avavad. Näitlejale paras pähkel muidugi, kuid hambad jäid murdmata. Jekaterina Novosjolova rollieristused nii silma ei hakanud, olles küll seal kuskil sees olemas; Elina Pähklimägi lasi käiku ka välist atribuutikat, mis andsid lavastusele vürtsi (ehk liiale ei minda). Iseenda deemonitega kohtusid mõlemad paljajalu – mis sa end ikka rüütad, kui ................ ... ........., .................. .... .............. Kui mu isa .... ......... ........ ......., .................. .... ............ ..................., sokid vast olid jalas, ....... ................ ......... .... ............
“Tuleks vist kasuks, kui Keil nüüd ühe kammerliku loo ette võtaks, kus põhitähelepanu näitlejatele läheks – huvitav vorm peaks ka niimoodi alustades formuleeruma,” lõpetasin oma sissekande Keili eelmise lavastuse kohta. Ma ei arva sugugi endal mingit võimu olevat, aga hea meel on ikka, kui soovid natukenegi täituvad.
Comments
Nii nägin seda mina.