Lookesksuses lavastust süüdistada ei saa, kuigi vajadusel võib vaataja kokkuvõtva situatsiooni endale konstrueerida – rivis toolidel istuvad ootajad annavad selleks piisavalt alust. Pigem ongi lavalolijad valinud kõige lihtsama koondava vormi – albumi oma x arvu lugude ning pidevalt muutuvate bonus trackidega, mis lubab igaühel teha ja öelda tõepoolest seda, mis lavastuse sünnihetkel kuuldavaks-nähtavaks saamist vajas. Ühendavaks tundeks on irooniline äng, mis paremal juhul väljendub rääkiva kohvri viisakas tänamises, kuid teinekord toob vaatajani esmasesse tähendustasandisse kinnijäänud liibuva trikoo. Naeruturtsatused teenivad mõlemad, kuid esimese puhul on sel õnneks juures kurb-äratundvat mekki.
Lavastuse üldtempo suhtub suurvõngetesse sujuva voolavuse ning mõtliku ükskõiksusega, jättes näiliselt reageerimata inimkeha lärmakale kitarrilegi – sisemise põlemise temperatuurid on loojati erinevad, kuigi nu.unioonil praksub tuli tavaliselt tuuletõmbeta. Tundub. Rahu kandub saaligi ning lõppedes pole sugugi kahju, et kogu üldistamine vaataja ülesandeks jäeti. Tegelikult ei tekigi tahtmist viimistletult reageerida, tahaks samasuguse iseenesest mõistetavusega vastukajas tükiliseks, hetkeliseks jätta.
Treenitud teatrikuklas kordub küll küsimus „ja mis siis?”, kuid koolitusele vastu punnides ei tahaks sel korral esitatut vastusega tähtsustada. Las jäädagi niisama, esimesel korral võib küll. Edaspidi? Kardetavasti ei muutu isegi 21. sajandi maailm ja meie selles nii kiiresti, et mõne aja pärast sama lõnga kedrata, suunade ja liigse emotsioonita. Oleks kahjugi, kui tekkinud iseendas täiuslikku atmosfääri millegi ütlemiseks ära ei kasutataks. Miks ka mitte ju?
Comments