Ja taas / “Pärija”

Peamiselt jääb “Pärijast” elamus saamata, sest tegijad suhtuvad ajaloosse liiga aupaklikult. Sarnaselt “President 1939ga” taandub lavastus tihtipeale illustreeritud ajalootunniks, kasutamata ära kunstile käepäraseid vahendeid nagu sümbolism ja subjektiivne rõhutamine näiteks. Muidugi, 13. sajandi eestlaste elu mööduski pidevate sõjarünnakute tähe all, aga tasuks arvestada ka publikuga, kes tulnud vaatama teatrilavastust ning ootab enamat kui aina korduvat misanstseeni peitu jooksvate naiste, pasunapuhumise ja mõõgaga vehklevate meestega. Teises vaatuses oli teatrile omast rohkem, kuid antud narratiivi mõttes ka liiga palju üleliigset – kangelanna loo oleks saanud ära jutustada ka ainult endise sulase ning ühe aadlikuga. Siis oleks jäänud ka rohkem ruumi peategelase mõtete ja tunnete avamiseks, hetkel jääb tast mulje kui mõtlemisvõimeta kehast – võimalik, et niimoodi naistesse tol ajal suhtutigi, kuid tänapäeva kontekstis oleks vähemalt mõneltki tegelaselt protesti oodanud.

Otepää linnamägi mängupaigana on lummav, samas avali 21. sajandi olmele (automüra, taamalt kostuv diskotümps). Riina Vanhaneni kunstnikutöö sulandub probleemideta varemetesse, kuid lavastaja jääb üllatavate misanstseenide loomisel hätta. On näha, et vabatahtlikele on läbivalt ülesandeid antud (kuula!, naera!, ole üllatunud!), kuid oleks võinud neid julgemalt kasutada kas siis veel olmelisemalt või enam sümboleid mängu tuues. Siis oleks regilauludki orgaanilisemalt näitemänguga kokku kõlanud, dialoogi moodustanud (miks peab alati repliigi ütlemiseks laulu lõppu ootama?).

Näitlejate poolt on laval sõbralikult koos antud raamides korraliku töö tegijad, arusaamatult ahastavalt ülemängija ning rollid, mis avaneda ei jõuagi (peagi?). Enim võidab tähelepanu Joonas Parve noorima pojana kuuse otsas parmupilli lüües ning lugusid vestes (eks etenduste kulgedes jäävad prozhektoridki püsti) – tema on ka ainuke, kelle mängust aru saada, et tegevus toimub 20 aasta jooksul. Üldiselt tuleb aga tunnistada, et esietenduselt jäi mulje, justkui jäi prooviajast vajaka, mis muu pidevalt käest libisevat rekvisiiti põhjendaks.