Jalutuskäik Käsmus / “Ahoi”

Uku Uusbergi “Ahoi” kaks vaatust on, nagu vaataks käsikäes jalutavat paari, kus koos arutult igav blondiin ning pealtnäha üsna intelligentne noormees – keegi ei saa päriselt aru, miks nad koos on. Esimene vaatus pakub parimal juhul äratundmisrõõmu Lavakunstikooli vilistlastele, kes saavad vaikselt meenutada: “Jah, selliseid harjutusi me seal tegimegi!”, kuid ülejäänutele jääb lavaltoimuv kaootiliseks. Mis “Head ööd, vennas” oli täpne ja nauditav, oli Käsmus harali ja tüütav.

Teise vaatusega suudab Uusberg end küll rehabiliteerida ning seda peamiselt tänu kolme keskse tegelase sissetoomisele, kelle liikumine koertest piirivalvuriteks lõi muidu etüüdilisele lavastusele vajaliku selgroo, millest esimeses vaatuses vajaka jäi. Pärliks muidugi piirivalvurite kosjaskäik muteerunud eesti neidude juurde. Teises vaatuses oli ka sündmuste kronoloogia rohkem esil, mis ühelt poolt tõesti struktureeris, kuid teisalt tekitas üleküllastumise tunde – kasuks oleks tulnud aastatejada mõlema vaatuse peale laiali tõmmata ning hetkel esimesse vaatusesse koondunud üldistuspildid ühtlasemalt selle ümber põimida. Pisut kahju oli sellestki, et konkreetselt Käsmu kohta ei saanud vaataja palju teada: tuletorni ehitamine välja arvata olid ülejäänud stseenide puhul pea võimatu aru saada, milline legend või sündmus aluseks võeti.

Loogiliselt on sellise ülesehitusega lavastuse puhul näitlejatöödest raske rääkida. Meelde jääbki teise vaatuse keskne kolmik: hapralt nohiklik Mikk Jürjens (loodetavasti õnnestub tal töötada vaid tarkade lavastajatega, kes seda omapära stambiks ei ekspluateeri), kõrvalt vaatamist ja ulakat mängulisust põimiv Hendrik Toompere III, kel väga hea lavaaja taju ning alati lavaltoimuvast väikest distantsi hoidev Kristjan Üksküla (absurd ei kuulu veel tema mugavustsooni, mistõttu mõjus tema iroonia ajuti kohmetult). Jääb üle loota, et järgmises lavastuses saavad end enama kui kauni grupina näidata ka tüdrukud.