Härra, teile on laip / “Head ööd, vend”

Uku Uusbergi “Head ööd, vend” on komöödia minu maitse järgi: naerukohti on piisavalt, kuid nende esilekutsumiseks ei jäeta vaatajale intellektuaalset väljakutset esitamata. Kui võrrelda mõned aastad tagasi kohustuslikult iga teatri repertuaari kuulunud Cooney ustekomöödiatega, siis tegelikult on vormilisigi sarnasusi küll: ka siin käivituvad tegevused tihti mõne tegelase ootamatust lavaletulekust, kuid raamitud uste asemel on mitmetähenduslikumad ja mängulisemad lukuga kinnitõmmatavad praod. Shakespeare´i näidendid ongi oma aja seebiooperid, mille tugevus seisneb peamiselt sõna- ja mõttekasutuses ning mitte huvitavas süzhees (eks ole seegi üks põhjus, miks tekstikärbitud Ojasoo „Perikles“ kurnama hakkas).

Uusbergi lavastuse suurimaks trumbiks on Uusberg ise: vaatamata sellele, et eriti teine vaatus ägab liiga paljude mõtete ülekoormuse all, ei tohiks saalisistujad hetkekski kahelda, et nähtav on ühe väga konkreetse ja isikupärase teatrinägemusega noore lavastaja ilmumine. Olen ennegi öelnud, et „olgu alustaval lavastajal parem liiga palju kui üsna vähe ideid, keskendumine (loe: kärpimis- ja valikujulgus) tuleb ajapikku”. Milline see Uusbergi teater siis on? Julgelt komponeeriv, totaalne, kompromissitult võltshäbita, intellektuaalselt naiivne, sõpruskonnast tõukuv, täpne. Kas eelnev kanda aktiva või passiva poolele, on juba iga vaataja maitseotsustus, kuid mulle pakkusid nimetatud naudingut. Uusbergi vägivaldsed süzheepooked olid minusugusele narratiivihullule naeruturtsatuste allikateks (kui mõtlema hakata, siis tõesti, Ophelia ja Cordelia ongi oma olekult väga sarnased tegelased, ühe siiras armastus on lihtsalt suunatud mehe, teise isa vastu; ja kui juba Shakespeare, siis miks mitte ka Tshehhov – seda enam, et õed omast käest võtta; repliigitasandi nalhjadest nagu „härra, teile on laip!” rääkimata). Tema oskus hoiatamata näiliselt muuseas arenev lavamaailm visuaali ja heli abil hetkega raudsesse haardesse haarata pakkus aga viimase aja kontsentreeritumaid elamusehetki (eriti lavalt poodiumite alla ja taha kandunud koorilaul). Ja kuigi mõned rollilahendused balansseerisid harjumuspärase maitse jaoks ülemängimise ja ohtlikult süvitiminemise vahel (pean eelkõige silmas Lauri Laglet, ainuüksi kelle pärast tasuks lavastust teist korda vaatama minna), sulandusid nad minu jaoks tervikusse, nagu ka paljuski lihtsakoelised lugu ja motiivid, sest eriti esimeses vaatuses oli tempo läbivalt paigas (kohati tahaks selle iseloomustamiseks kasutada sõna tantsulik) ning stseenide üleminekud puhtamad kui tavaliselt Eesti teatris kombeks.

Et kõik veel sugugi roosiline polnud, on iseenesest mõistetav (koolitöö ikkagi). Ülekoormatusele, mis mitmekordse lõpuga teise vaatuse venima pani, olen juba viidanud. Lõpu kollane auk mustuses on küll visuaalselt mõjuv, kuid arvestades, et nähtud etendusel oli tekstist viide Yorki päikesele välja kärbitud, jäi see seos ka hoomamatuks ning hõisked „Elagu kuningas Richard III!” mõjusid liiga puust ja punaseks tegemisena. Seega oleks vabalt võinud lõpetada (tapa)tööst väsinud, kuid puutumata jäänud Richardi sängiveerse „niiskub ta jee´ga”, seda enam, et tema koostöö Jagoga oli eelneva isiksuse kahestumise või pigemini ühestumise stseenis piisavalt otse välja öeldud. (Loo mõttes kokkujooksmist oli lõpus veelgi, kuid sellest kirjutan lähiajal pikemalt TMK-le.) Isiklikult muutus koormavaks ka faktitruu suremistestseen: ma saan aru, et kõik, kelle Shakespeare surma oli mõistnud, oma otsa ka leidsid, kuid antud lavastusele oleks tulnud kasuks veidi enam ironiseerivamat/parodeerivamat suhtumist neisse otsalõppemistesse (nagu Hamleti monoloog, kus tema enda kolpa peos hoitakse) – ehk oleks kõigi surmade kiirustav (sest nii peab ju!) mahamängimine ohjad rohkem lavastaja kui Shakespeare´i kätte andnud.

Rollidest pole seni juttu teinud, kuid peaks: tuleb tunnistada, et enamikku osalejaist olen laval näinud kas loetud korrad või üldse mitte, mis kindlasti lavastuse üldisele huvitavusele kaalu andis. Eelmisel suvel „Portselansuitsust” kirjutades üllatas Kristo Viidingu füüsisega mäng, mis jätkus ka Uusbergi lavastuses – ma tõesti ei tea ühtki teist eesti näitlejat, kes sisemisi sündmusi niivõrd kehaliselt toetaks, et Leariks kehastunud Hamleti väiksemadki veresooned viimsessegi ritta ära paistavad (paljuski meenutab Viidingu mäng Warlikowski trupi oma, vt TMK 2007/8-9 lk52-53). Loodetavasti suudab ta selle isikupära säilitada. Viimast ei pea kartma nii kaua, kui ta saab tööd teha lavastajatega nagu Uku Uusberg või Lauri Lagle, sest viimane on ka ise üsna füüsiliselt läbitunnetav näitleja, nagu näitas ka tema puudesse vormunud hullumeelsusega Richard. Nero Urke Jago sündis eelnevatele vastukaaluks pigem tema jõulisest häälest ja kehalisest rahust, mis ka loo seisukohast põhjendatud. Ivo Uukkivi sulandus koolikaaslaste truppi märksa paremini kui mõistis tema muigeleajavalt segaduses Brutus ümbruses toimuvat (sellest üksi ikka ei piisa, et stepikingad jalga tõmmata, tantsima tuleb ka veel õppida). Ursula Ratassepa Cordelia ophelialik hingeldamine oli tabav leid, kuid sarnaselt Britta Vahuri käega kaelast hoidva Reganiga on selliste rollilahenduste puhul alati oht, et ülejäänud väljendusvahendid jäävad pärsituks, kui stampvõtet mingil hetkel kahtluse või pilke alla ei seata (kas siis matkib seda parodeerivalt õde, unustab näiliselt tegelane ise või mõnel muul viisil, polegi oluline) – selgi korral tundus mänguruumi enam olevat. Mari-Liis Lille Gonerilis oli aga meeldivalt vastandlikke jooni sellele, mida mõni aeg tagasi „Sigma Tau C705-s” nägin, mis näitab vaid näitleja ampluaad. Mihkel Kabel jääb veel avastamist ootama.

Lavastuse vastukaja on telgitagustes väga vastandlik olnud, leheveergudele pole analüüsiga veel jõutud. Peamiselt heidetakse ette, et lavastaja teeb kooliteatrist saadik samu asju (millest ei tea ma midagi, mulle oli see esmakohtumine Uusbergiga, kuigi ma täpselt ei saa aru, kust läheb lavastaja puhul piir äratuntava oma käekirja ja igava enesekordamise vahel – see nihkub vist esimese kasuks vanuse kasvades) ning et kõik oli kaootiline (kuigi narratoloogiliselt on lavastus üsna lihtsalt lineaarne) ja palju on mängitsemist ja vähe konkreetset sõnumit. Viimasega on, nagu on: kaks päeva varem nähtud teine Shakespeare omas küll mingit sõnumit, kuid jättis puudutamata, mis tähendab vist, et teinekord võib teatrist saada elamuse ka mängust endast. Sest „ega teater pole, kullakesed, elu, see ei rahulda ju meid” („Ösu evening”, vt lugu "Lavakas" paremas veerus).