Minu jaoks oli see esmatutvumine selle lossiga (romaaniga küll mitte) ning paratamatult kaalus see kõik teised elamused üle. Kahjuks polnud põhjuseks vaid lossi kaunidus. Dramatiseeringu küündimatusele on kriitika juba osundanud (ei saa eeldada, et kõik vaatajad teavad lugu niikuinii ning on kohale tulnud vaid selleks, et oma lemmikstseene päriselt näha). Seetõttu olid täbaras seisus ka lavastaja ning näitlejad. Esimesel polnud palju võimalusigi lavastusse mingeid rütmiefekte luua. Muidugi, et tegelasi päris külma vette visati, meelitas õigustatult publikult kaasaelamisohke välja, kuid muutis samas akent kraapiva puu butafoorseks ning üleliigseks. Hetkel oligi tegemist teksti lavalekandmisega, kust väga ei tulnud välja, mis lavastamise impulsiks oli. Sestap olid rollijoonisedki hüppelised ning tegelaste motiivid lajatasid vaatajaile lagipähe. Kuidas ikkagi sai esimeste stseenide hädiselt poksivast Heatcliffist (Marko Matvere) maailmavihkaja, keda kõik kardavad? Miks mängis Hindley (Riho Kütsar) end paljaks – süümepiinadest, leinast või lollusest? Vastused on romaani lugenuile selged, aga kas pole klassikaliste teoste lavaletoomise üheks põhjuseks tavaliselt oma tõlgenduse esitamine. Alatskivil mitte.
Näitlejahetkedest salvestusid algusstseenide tagakiusatud ja nõrk Heatcliff Matvere esituses ning uljalt daamilikkust ignoreeriv Helen Rekkori Isabella. Tema muundunud naasmine teises vaatuses, nüüd tuttav kõrgklassi kommetega ning nende poolt juhitav, tõi oma märgatavuses meelde Maarja Jakobsoni ühes teises loos. Pikaks lõpuaplausiks oli seda kõike aga liiga vähe, isegi Alatskivi lossi kaunist asümmeetriast ei piisanud.
Comments