Dramaturgilise ülesehituse poolest üks viimase aja laialivalguvamaid kogemusi: ühelt poolt ansambli ajalugu, teisalt tema loomingu vaba interpretatsioon, kuid põimumise ning arusaadava vaatepunktita. Bändiproovi- ja esinemistestseenid kohalelükatud poodiumil panid ruttu igatsema fantaasiarikastema ja tõekaugemate lahenduste järele nagu seda oli Rannapi peksmine võimuesindaja poolt. Kaks äraeksinud tiitrit mõjusid aga juba ideedetühjuse tulemusena ning kogu teise vaatuse hammastega kronoloogiast kinnihoidmine üleliigsena. Kui veel esimese vaatuse järel tundus, et tuleb üks Rannapi lugu, siis hiljem tõsteti kesksele kohale Nõgisto, unustades publikule näidata etappe esimese stseeni mänguoskamatust poisikesest lõpu põhimõtetega kunstnikuni. Alenderist jäi mulje, justkui tema panus „Rujasse“ oli juhuslik, mis muidugi ei aidanud kuidagi põhjendada, milleks nii palju aega tema armuloole pühendati ning mis põhjusel tema kümne enimekspluateeritud kujundi kaudu finaalis lõppotsustajaks mängitakse.
Eelneva tõttu sai rolli teha vaid Priit Võigemast Rannapina, kel see õnnestus relvitukstegevalt täpselt ja põhjendatult. Kui Risto Kübara Nõgisto ja Sergo Varese Alender olid küll hoobilt äratuntavad (Alender oma maalitud kulmudega siiski vähem), siis erinevalt Võigemastist oli nende parodeerimine puhtalt välistpidi liikuv, vaba sisemistest põhjendustest valitud zhestides ja olekus. Evelin Pange naises oli fataalset võlu, kuid vähemalt esietendusel polnud hääles läbivat kindlust. Ülejäänud moodustasid laval ühtlase massi, kus igaühel oma väike paroodiasuts või kaameragaflirt ette nähtud. Tõnis Mägile on raske midagi ette heita, kuigi tema sissetoomine vaid lisas tervikusse veel ühe peotäie segadust. Kui see ka oli eesmärk, siis päriselt see Ojasool sel korral ei õnnestunud just sel põhjusel, et ei saa korraga mässata ja ikka unejutuks kodus olla. Pealegi on lavaline kaos just selline asi, mis väga täpset lavastamist ootab ja siit tulebki lavastuse teine suur otsustamatus: ei hakka sõnagi ette heitma ekraanikasutamisele (see on maitseasi), kuid olukorras, kus kogu lavaline tegevus on lavastatud ainult kaamerasilmi silmas pidades, mõjuvad näitlejad laval vaid ekraanile kuvatud lõpptulemuse segavate faktoritena. Utreerides: oleks võinud kas publikule kõike ekraani kaudu näidata, see oleks lava taga toimuvale salapära lisanud, või pidanud lavastama võtteplatsi ka otse vaatamiseks huvitavaks – jalg üle põlve potil istuv ja lehte lugev üksik must lind on visuaalselt lavaruumi täitev, kümme minutit järjest tehniku selga vaadata mitte. Kriitikas on juba soovitatud lava kõrgemale tõsta (esimestest sektoritest ei näe ikka üldse midagi peale eesistujate kukalde), ma omalt poolt soovitaks võimalusel osta pilet tagumistesse ridadesse, sealt näeb mingitki tervikut. Karta on, et need kivid lendavad praegu suurelt jaolt Vanemuise juhtkonna kapsaaeda, sest seda ahnust oli ka „Vihurimäe“ sarnaselt kitsaste reavahedega vabaõhusaalis – ega siis vabas õhus ei tehta teatrit seepärast, et seal piiravaid seinu ümber pole. Ning kindlasti pole suveteatriks olemine minu jaoks piisavaks põhjuseks, et loobuda oma naiivsest veendumusest, et iga lavastust tuleb teha kompromissitu kunstilise põlemisega.
Comments