Kirjatüki nu.uniooni esimesest lavastusest, „LP 12 “ 33 ⅓ rpm” lõpetasin nii: "Oleks kahjugi, kui tekkinud iseendas täiuslikku atmosfääri millegi ütlemiseks ära ei kasutataks. Miks ka mitte ju?" Ootused lavastusele "Outcast" olid seega olemas. Võib öelda, et pärast Väimelat ollaksegi sammukese võrra lähemal teatrile, mille suunas ma arvan neid liikuvat: idee kui alguspunkt vs tekst on, meediumiteülesus toimib, kobav flirt publikugagi hoogu saamas.
Mina lugesin Benno Voorhami lavastatud "Outcastist" välja sõnumi, mis reklaamtekstile risti vastupidine (mis tõestab taas, et neid kaastekste ei tohi lugeda). Tegelased olid muidugi "need teised", keda hollandlasest värske mõisomanik oma maadelt ära ajas, kuid mulle jätsid nad pigem mulje inimestest, kelle jaoks teine või vähemuseks olemine on teadlik valik, vajadus. Sest vaid nii saab tänapäeval tähelepanu ning seeläbi tunda inimlikku lähedust, olgugi see fiktiivne ja juhuslik nagu ka näitleja ja vaataja kohtumine Väimela mõisa keldriboksides.
Indiaanlane, mormoon, neeger, halvatu, drag, tumm, asotsiaal. Kuidagi nii tutvustavad nad end lavastuse esimeses pooles mõisa kõrvalhoone hämaras katusealuses, järgemööda fookusesse tõustes ning valguspuldis istudes. Karakterite ilmnemine oli intrigeeriv, kuigi ülesehituselt ootuspärane. Lavastuse teises pooles, pärast omaniku heatahtlikkust tabavalt pilavat õuekontserti, moondusid needsamad tegelased ärevateks ootajateks - et keegi tuleks nende juurde ja veedaks natukene aega ainult nendega, kasvõi nii viivuks, et kaameraga püütud projektsioonile suud saaks anda.
Minul jäi igatahes ajast puudu, et iga rolli kujunemislukku sisse elada - oleks tahtnud neis tubades veeta märksa kauem aega, et korduste paratamatute erinevuste kaudu eesmärkidest tõest pilti saada. Tugevalt jäi kõlama lunastuse teema, kuid selle pakkumist vaatajalt vast ei oodatudki. Või siiski? Lõpu majaomaniku alastav kõnd tiigini ja sealt paadiga veele justkui oli kutse, aga milleks? Jätta majasisesed rollimängud? Leida rahu üksinduses? Ei julge teada. Aga natuke tahaks. Igatahes: kui Väimela lavastusest võetakse kaasa kogemus üldistada ja arvata ning edasi minnakse tagasi oma valude juurde, mis esimeses lavastuses laval olid, siis kolmas peaks juba väga olema.
Mina lugesin Benno Voorhami lavastatud "Outcastist" välja sõnumi, mis reklaamtekstile risti vastupidine (mis tõestab taas, et neid kaastekste ei tohi lugeda). Tegelased olid muidugi "need teised", keda hollandlasest värske mõisomanik oma maadelt ära ajas, kuid mulle jätsid nad pigem mulje inimestest, kelle jaoks teine või vähemuseks olemine on teadlik valik, vajadus. Sest vaid nii saab tänapäeval tähelepanu ning seeläbi tunda inimlikku lähedust, olgugi see fiktiivne ja juhuslik nagu ka näitleja ja vaataja kohtumine Väimela mõisa keldriboksides.
Indiaanlane, mormoon, neeger, halvatu, drag, tumm, asotsiaal. Kuidagi nii tutvustavad nad end lavastuse esimeses pooles mõisa kõrvalhoone hämaras katusealuses, järgemööda fookusesse tõustes ning valguspuldis istudes. Karakterite ilmnemine oli intrigeeriv, kuigi ülesehituselt ootuspärane. Lavastuse teises pooles, pärast omaniku heatahtlikkust tabavalt pilavat õuekontserti, moondusid needsamad tegelased ärevateks ootajateks - et keegi tuleks nende juurde ja veedaks natukene aega ainult nendega, kasvõi nii viivuks, et kaameraga püütud projektsioonile suud saaks anda.
Minul jäi igatahes ajast puudu, et iga rolli kujunemislukku sisse elada - oleks tahtnud neis tubades veeta märksa kauem aega, et korduste paratamatute erinevuste kaudu eesmärkidest tõest pilti saada. Tugevalt jäi kõlama lunastuse teema, kuid selle pakkumist vaatajalt vast ei oodatudki. Või siiski? Lõpu majaomaniku alastav kõnd tiigini ja sealt paadiga veele justkui oli kutse, aga milleks? Jätta majasisesed rollimängud? Leida rahu üksinduses? Ei julge teada. Aga natuke tahaks. Igatahes: kui Väimela lavastusest võetakse kaasa kogemus üldistada ja arvata ning edasi minnakse tagasi oma valude juurde, mis esimeses lavastuses laval olid, siis kolmas peaks juba väga olema.
Comments