Teinekord on kriitikat lugedes tunne, et oled vaadanud hoopis mõnda teist lavastust. Markus Zohneri VAT Teatris lavastatud „Misantroopi“ ei oskaks pärast esmaspäevast etendust (13.10) küll nutikuses süüdistada. Pärast seda, kui lava oli kriidiga üles joonistatud (kunstnik Kristel Maamägi), fantaseerisime kaaslasega, et esimesena ilmub lavale kindlasti joonistav käsi. Nii sai lavale uks ja kahtlusele kinnitus: valitud lavastusesteetika ei vedanud poolteist tundi välja, sest kümne minuti möödudes jäid võtted korduma (joonistan kaabu, tõmban selle maha, joonistan ahjuroobi, tõmban selle maha). Kui juba reeglid luua, siis peaks nendega ka mängima, neid ära kasutama, ironiseerima. Näitlejatest püüdis enim kahemõõtmelist kujundust tegelikkuseks kuvada pidevalt pähkleid näriv Meelis Põdersoo, kes ehk seetõttu ka kõige huvitavamana meelde jäi. Tundub siiski, et Põdersoo peaks endasse veidi enam uskuma, sest sarnaselt lavastusega „Kevadtalv 1918“ oli palju lavategevusi üleliigsed, kuna temas on piisavalt sharmi, et paeluda vaatajat ka vähemaga, pidevalt ümber oma telje tiirlemata. Loodetavasti saab ta oma esimesel teatriaastal ka ühe korraliku peaosa teha, mitte ei jäägi Ago Sootsi sekundandiks.
Nendin, et jämekoomika taluvus on sügavalt maitseküsimus ning mina suudan harva seda kulmukortsutuseta vastu võtta, kuid üks on kindel: kui naljategemisest saab ainus eesmärk, unustades jutustatava loo eesmärgi, siis mõjutab maitse vaid pettumuse astet. Lavastuse suurim miinus oligi see, et jäi täiesti arusaamatuks, miks ja kellele seda lugu jutustatakse. Või mis see lugu selline üldse on? Tanel Saare inimvihkamises polnud päriselt järjepidevust, vajudes kohati pateetikasse, ega usutavat põhjendattust (kas tõesti ühe plika kapriiside tõttu?). Kindlasti see oligi lavastuskontseptsioon, et üks normaalne inimene on ümbritsetud friikide galeriist (mida igaks juhuks rõhutas ka valik vaid peategelane valgesse riietada), kuid nii sõna otsese mõttes mustvalge lahendusega tehti klassikalisele tekstile karuteene ning ma olen üsna kindel, et mitte ükski saalis istunud kooliõpilane ei osanud järgmises kirjandustunnis vastata, miks see tekst oluline või huvitav on. Mis ei tähenda, et nad naerda ei saanud – pöördumine pedemaneeride ja üleüldise näoväänamise juurde teenib alati vähemalt mõõdukal kogusel kiiduturtsatusi. Kui palju reageerijate seas on neid, kes rohkem kui kaks korda teatris käinud, sõltub juba näitleja oskusest piinlikkuse ja tabavuse piiri tajuda: Katariina Laugu kõverikus varvastel tippivas vanatüdrukus oli näitlejameisterlikkust (mis võimendus veelgi tema teiste, malbemate rollide taustal), kuid Ago Sootsi ja Margo Tederi markiidepaar ei suutnudki veenda, et nende tegevusel mingi varem kokkulepitud struktuur on. Elina Pähklimägi pirtsutaja ei saanudki üllatada ning paroodiastseen saab etenduste käigus ehk lihvi juurde, et lõpuni publiku huvi suudaks hoida.
Korraga hakkasin kahtlema, et kas lavastus ikka lõppes inimvihkaja eemaletõmbumisega, või et kuidas need otsad seal üldse kokku sõlmiti – lavastuse mõte oli vist juba varem kuskil kontaktimprovisatsiooni sees ära ja mina ei pannud tähelegi.
Nendin, et jämekoomika taluvus on sügavalt maitseküsimus ning mina suudan harva seda kulmukortsutuseta vastu võtta, kuid üks on kindel: kui naljategemisest saab ainus eesmärk, unustades jutustatava loo eesmärgi, siis mõjutab maitse vaid pettumuse astet. Lavastuse suurim miinus oligi see, et jäi täiesti arusaamatuks, miks ja kellele seda lugu jutustatakse. Või mis see lugu selline üldse on? Tanel Saare inimvihkamises polnud päriselt järjepidevust, vajudes kohati pateetikasse, ega usutavat põhjendattust (kas tõesti ühe plika kapriiside tõttu?). Kindlasti see oligi lavastuskontseptsioon, et üks normaalne inimene on ümbritsetud friikide galeriist (mida igaks juhuks rõhutas ka valik vaid peategelane valgesse riietada), kuid nii sõna otsese mõttes mustvalge lahendusega tehti klassikalisele tekstile karuteene ning ma olen üsna kindel, et mitte ükski saalis istunud kooliõpilane ei osanud järgmises kirjandustunnis vastata, miks see tekst oluline või huvitav on. Mis ei tähenda, et nad naerda ei saanud – pöördumine pedemaneeride ja üleüldise näoväänamise juurde teenib alati vähemalt mõõdukal kogusel kiiduturtsatusi. Kui palju reageerijate seas on neid, kes rohkem kui kaks korda teatris käinud, sõltub juba näitleja oskusest piinlikkuse ja tabavuse piiri tajuda: Katariina Laugu kõverikus varvastel tippivas vanatüdrukus oli näitlejameisterlikkust (mis võimendus veelgi tema teiste, malbemate rollide taustal), kuid Ago Sootsi ja Margo Tederi markiidepaar ei suutnudki veenda, et nende tegevusel mingi varem kokkulepitud struktuur on. Elina Pähklimägi pirtsutaja ei saanudki üllatada ning paroodiastseen saab etenduste käigus ehk lihvi juurde, et lõpuni publiku huvi suudaks hoida.
Korraga hakkasin kahtlema, et kas lavastus ikka lõppes inimvihkaja eemaletõmbumisega, või et kuidas need otsad seal üldse kokku sõlmiti – lavastuse mõte oli vist juba varem kuskil kontaktimprovisatsiooni sees ära ja mina ei pannud tähelegi.
Comments