Ma pole kunagi päriselt seletada suutnud, milline see Hendrik Toompere jr lavastajakäekiri on, kuid pärast “Kõige tähtsama” vaatamist on mingi teadmine vormumas, kuigi verbaliseerimisega läheb veel vist aega. Koolitöös lihtsalt paistavad lavastaja antud ülesanded enam silma, neid kattev teostuselina on veel kohati hõre ja auklik. Mis ei vähenda sugugi sellise koostöö vajalikkust ning nauditavust.
Nõustun nendega, kes viidanud, et noored näitlejad mängivad liialt esmatasandeil, suutmata tegelaste motiive nähtavaks luua (kas teater pansionaadielanikega oli pelk trikitamine või ka inimlik toepakkumine, miks õpetajanna nii tige oli, keda ikkagi tahtis esimene armastaja?). Küll aga mõistan täielikult, miks Toompere just selle teksti oma noortele valis: elu ja teatri reaalsuste ning kunsti olulisuse järele küsimiseks on lavakool just see õige koht ja pole noorte asi, et enamik vaatajaid neist teemadest juba ammu väsinud. Pealegi, nähtud etendusel olid saalis enamjaolt keskkooliõpilased, kes oleks kindlasti rahuldunud ka suurte zhestide ja groteskis karakteritega, kuid ehk leidsid mõned ka paar küsimust, millele lähiaastail ise vastuseid otsima hakata. Siiski on pisut kahju, et laval polnud Draamateatri püsitrupp – lavastus oleks seda väärinud (kilekottides teatriparoodiastseeni peaks siis muidugi ümber lavastama, siin puudus igasugune professionaalsus, ning lavavõitlustunnigi lavalt kaotama).
Näitlejatest jäid enim meelde kõigepealt Roland Laose alguse kaardimoor: alati eemale kaugusse vaatav manipulaator, kel piisavalt vilumust, et õnnestumisest mitte liialt erutuda. Kleidita asendus see kontroll oma tunnete üle miskipärast lausa hulluseni küündiva bravuuriga: eks iseendana on alati raskem teisi veenda kui maski taga, kuid hetkel jäi kaht poolt ühendav (seletav) lüli märkamatuks. Stseeniks, milles pinget juba nii palju, et oma hingaminegi segava tegurina tundus, oli hoopiski esimene-punkt-armastuskiri. Mikk Jürjensi ja Liisa Pulki kobav-lootusrikas masinakirjatund oli viimse fraasini läbimõeldud, laskumata liialdustesse. Seda näeb harva igas teatris.
Kui “Ahoi” puhul lootsin, et järgmistes lavastustes saavad end näidata ka tüdrukud, siis midagi siin juba oli, kuigi mänglevad tüübid pole veel päriselt see, mille põhjal rolliportreid kirjutama hakata tahaks. Huvi tuleviku diplomitööde vastu kasvas siiski.
Nõustun nendega, kes viidanud, et noored näitlejad mängivad liialt esmatasandeil, suutmata tegelaste motiive nähtavaks luua (kas teater pansionaadielanikega oli pelk trikitamine või ka inimlik toepakkumine, miks õpetajanna nii tige oli, keda ikkagi tahtis esimene armastaja?). Küll aga mõistan täielikult, miks Toompere just selle teksti oma noortele valis: elu ja teatri reaalsuste ning kunsti olulisuse järele küsimiseks on lavakool just see õige koht ja pole noorte asi, et enamik vaatajaid neist teemadest juba ammu väsinud. Pealegi, nähtud etendusel olid saalis enamjaolt keskkooliõpilased, kes oleks kindlasti rahuldunud ka suurte zhestide ja groteskis karakteritega, kuid ehk leidsid mõned ka paar küsimust, millele lähiaastail ise vastuseid otsima hakata. Siiski on pisut kahju, et laval polnud Draamateatri püsitrupp – lavastus oleks seda väärinud (kilekottides teatriparoodiastseeni peaks siis muidugi ümber lavastama, siin puudus igasugune professionaalsus, ning lavavõitlustunnigi lavalt kaotama).
Näitlejatest jäid enim meelde kõigepealt Roland Laose alguse kaardimoor: alati eemale kaugusse vaatav manipulaator, kel piisavalt vilumust, et õnnestumisest mitte liialt erutuda. Kleidita asendus see kontroll oma tunnete üle miskipärast lausa hulluseni küündiva bravuuriga: eks iseendana on alati raskem teisi veenda kui maski taga, kuid hetkel jäi kaht poolt ühendav (seletav) lüli märkamatuks. Stseeniks, milles pinget juba nii palju, et oma hingaminegi segava tegurina tundus, oli hoopiski esimene-punkt-armastuskiri. Mikk Jürjensi ja Liisa Pulki kobav-lootusrikas masinakirjatund oli viimse fraasini läbimõeldud, laskumata liialdustesse. Seda näeb harva igas teatris.
Kui “Ahoi” puhul lootsin, et järgmistes lavastustes saavad end näidata ka tüdrukud, siis midagi siin juba oli, kuigi mänglevad tüübid pole veel päriselt see, mille põhjal rolliportreid kirjutama hakata tahaks. Huvi tuleviku diplomitööde vastu kasvas siiski.
Comments