Teatrimälu on kummaline asi: aastatetagusest Noormetsa lavastusest “Teisel pool” mäletan vihmast õdusmelanhoolset atmosfääri, täidetud küsimistega olemise järele. Ehk ka mõnd näitlejahetke, kuid eelkõige atmosfääri. Möödanikuga võrdlemine on alati oleviku suhtes ebaaus, sest aeg kipub mälestusi romantiseerima, kuid samas nii paratamatu. Nii läksin Rakvere Teatrisse kindlate ootusega. Saaremäe lavastus üllatas olmestseenide rohkusega – ei mäletanud, et neid tekstis nii palju oli (võimalik, et Noormets ka kärpis, sest tollal mängiti vist vaheajata). Samas on taoline rõhuasetus täiesti mõistetav: väikeses kohas elamise võlud ja valud on ikka Rakvere Teatri repertuaaris koha leidnud (viimasest ajast Lennuki “Päeva lõpus” näiteks) ja nii ongi hea, sest kus mujal neid teemasid käsitlema peaks kui väikelinnateatris.
Võiks arvata, et kuna tegemist jõululavastusega, kus enne ja pärast etendust süüa-juua antakse (siinkohal kiitus kokkadele) ning publik laudade taga istub, siis nöörib turundus kunstil kõri kinni, aga õnneks mitte. Laval olid korralikult selgeks mõeldud rollid ning sujuvalt olmelised misanstseenid. Üllatamine polnudki eesmärgiks. Näitlejad moodustasid võrdväärsete tüüpide galerii, kuid lõpuni kaasahaaravast ansamblitunnetusest jäi kohati vajaka. Pinevamad olidki monoloogid, kui tegevuses tempo maha võeti ning valgus tuhmus; ehk tulnuks suurem kontrastsus olmestseenidega (tempos, meeleolus) lavastuse rütmistatusele kasuks – hetkel jäi lugude müstilisus minu jaoks piisavalt suureks mängimata (aga see võib ka maitseküsimus olla). Kõige kriipivamana mõjus muidugi Ülle Lichtfeldti lõpupihtimus, mis teistest lugudest ka sügavalt isiklikum.* Peeter Rästas jätkas “Top Dogsi” radadel, kuid nüüd jääb sellest väheks. Velvo Väli mängus on juba mitmendat lavastust järjest märgata sisemise põlemise puudumist.
Lavastuses räägitakse palju mingitest sakslastest, kes turismihooajal külakõrtsi ummistavad, nii et püsikunded muid paiku otsima peavad. Etenduse lõppedes kantaksegi lavale toiduvaagnad ning näljane publik vallutab pinna, mis hetk tagasi kunstile kuulus. Oli see nüüd teadlik iroonia jõuluärinduse vastu või lihtsalt muhe kokkusattumine?
*Huvitav, kas see, et meie arvamused Lichtfeldti Katre Väliga absoluutselt lahku lähevad, on kuidagi vaataja sooga seotud?
Võiks arvata, et kuna tegemist jõululavastusega, kus enne ja pärast etendust süüa-juua antakse (siinkohal kiitus kokkadele) ning publik laudade taga istub, siis nöörib turundus kunstil kõri kinni, aga õnneks mitte. Laval olid korralikult selgeks mõeldud rollid ning sujuvalt olmelised misanstseenid. Üllatamine polnudki eesmärgiks. Näitlejad moodustasid võrdväärsete tüüpide galerii, kuid lõpuni kaasahaaravast ansamblitunnetusest jäi kohati vajaka. Pinevamad olidki monoloogid, kui tegevuses tempo maha võeti ning valgus tuhmus; ehk tulnuks suurem kontrastsus olmestseenidega (tempos, meeleolus) lavastuse rütmistatusele kasuks – hetkel jäi lugude müstilisus minu jaoks piisavalt suureks mängimata (aga see võib ka maitseküsimus olla). Kõige kriipivamana mõjus muidugi Ülle Lichtfeldti lõpupihtimus, mis teistest lugudest ka sügavalt isiklikum.* Peeter Rästas jätkas “Top Dogsi” radadel, kuid nüüd jääb sellest väheks. Velvo Väli mängus on juba mitmendat lavastust järjest märgata sisemise põlemise puudumist.
Lavastuses räägitakse palju mingitest sakslastest, kes turismihooajal külakõrtsi ummistavad, nii et püsikunded muid paiku otsima peavad. Etenduse lõppedes kantaksegi lavale toiduvaagnad ning näljane publik vallutab pinna, mis hetk tagasi kunstile kuulus. Oli see nüüd teadlik iroonia jõuluärinduse vastu või lihtsalt muhe kokkusattumine?
*Huvitav, kas see, et meie arvamused Lichtfeldti Katre Väliga absoluutselt lahku lähevad, on kuidagi vaataja sooga seotud?
Comments