“Pedro Pàramo” lavaletoomine on muidugi hea mõte: Eesti Draamateatri trupis on niivõrd palju väljakutset esitavaid rolle ootavaid näitlejaid, et nende kõigi lavalnägemine ühe õhtu jooksul kasvõi ühes stseenis peaks publikuedu tagama Müstikagi läheb tavaliselt inimestele peale
Ingomar Vihmari lavastuses on aga liialt kahtlema panevaid valikuid sellesama müstika loomisel, et atmosfäär venitusarmideta sünniks. Kõik algab jällegi tekstist Dramatiseeringus on mindud pikkade sisemonoloogide teed, mis timmimata misanstseenide tõttu jäävad tihti mustvalgele lavale elutult seisma. Eeslaval räägitakse tagapool kõnnib vaikiv näitleja edasi-tagasi põigates vahepeal uksest sisse aga rütmistatust pole kusjuures seda rõhutab veelgi tempotäpne muusikavalik mis aeg-ajalt kõlab nii valjult et näitlejat ei kuulegi ma saan aru küll kuidas aeglane tempo müstilisust luua võib aidata kuid mõned rütmimuutused oleks siiski kasuks tulnud (sarnast tunnet tekitas ka “Rock’nRoll”) Ervin Õunpuu eeldatud minimalistlik ja tähenduspuhas lavakujundus oli Jaanus Vahtra pilkupüüdvale moekollektsioonile ootusärevaks lõuendiks, mis jäi siiski tihtilugu tühja tiirlema See et enamik tegelasi on surnud ja mäng käib kahes reaalsuses polnudki lavastajale justkui oluline ja nii taandus lugu ühe mehe ja tema naiste kokkusaamisteks ja lahkuminekuteks kus ümberringi sagis veel palju muidki tegelasi revolutsiooniteema jäi täiesti avamata
Kõige täpsemini tabas romaani atmosfääri (ja ehk lavastaja ootusigi) Hilje Murel, kelle oma vennaga abiellunud naises oli koos realistlik surmajärgne unetus ning poeetiliselt ülekeeratud (ka otseses mõttes) lavaline liikumine – oleks laval kõik nii käitunud, mõjuks eelmise lõigu etteheiteid üleliigseina. Merle Palmiste jõuline armuhaprus tõmbas teise vaatuse kolme sekundiga käima ning pani pöidlad pihus lootma, et ta lähiajal mõne tõeliseks pähkliks osutuva rolli ette võtta saab. Vaatus ise aga kukkus kohe tormama ja pidama enam ei jäänudki ning kuigi tempo oli üleval jäi esimese vaatuse fluidumi algegi pöördlava hammasrataste vahele hetki muidugi oli kuid lõpuks polnud enam sugugi aru saada mis ja kelle lugu rääkida tahetakse ning miks neid kõiki seal laval nii palju olema peab revolutsionääri kõrihääle peale vaatasin piinlikkusest maha Meelde jäi ka Laine Mägi. Tema fraseeringus on kordumatut omanäolisust – mõtlikult nasaalset ja konarlikku kõla - , mis mitte alati lavastajatele ei allu, kuid Rulfo maailma sobis see kui kaame jume lahkunule. Surma kohta ei saanudki midagi teada…
Ingomar Vihmari lavastuses on aga liialt kahtlema panevaid valikuid sellesama müstika loomisel, et atmosfäär venitusarmideta sünniks. Kõik algab jällegi tekstist Dramatiseeringus on mindud pikkade sisemonoloogide teed, mis timmimata misanstseenide tõttu jäävad tihti mustvalgele lavale elutult seisma. Eeslaval räägitakse tagapool kõnnib vaikiv näitleja edasi-tagasi põigates vahepeal uksest sisse aga rütmistatust pole kusjuures seda rõhutab veelgi tempotäpne muusikavalik mis aeg-ajalt kõlab nii valjult et näitlejat ei kuulegi ma saan aru küll kuidas aeglane tempo müstilisust luua võib aidata kuid mõned rütmimuutused oleks siiski kasuks tulnud (sarnast tunnet tekitas ka “Rock’nRoll”) Ervin Õunpuu eeldatud minimalistlik ja tähenduspuhas lavakujundus oli Jaanus Vahtra pilkupüüdvale moekollektsioonile ootusärevaks lõuendiks, mis jäi siiski tihtilugu tühja tiirlema See et enamik tegelasi on surnud ja mäng käib kahes reaalsuses polnudki lavastajale justkui oluline ja nii taandus lugu ühe mehe ja tema naiste kokkusaamisteks ja lahkuminekuteks kus ümberringi sagis veel palju muidki tegelasi revolutsiooniteema jäi täiesti avamata
Kõige täpsemini tabas romaani atmosfääri (ja ehk lavastaja ootusigi) Hilje Murel, kelle oma vennaga abiellunud naises oli koos realistlik surmajärgne unetus ning poeetiliselt ülekeeratud (ka otseses mõttes) lavaline liikumine – oleks laval kõik nii käitunud, mõjuks eelmise lõigu etteheiteid üleliigseina. Merle Palmiste jõuline armuhaprus tõmbas teise vaatuse kolme sekundiga käima ning pani pöidlad pihus lootma, et ta lähiajal mõne tõeliseks pähkliks osutuva rolli ette võtta saab. Vaatus ise aga kukkus kohe tormama ja pidama enam ei jäänudki ning kuigi tempo oli üleval jäi esimese vaatuse fluidumi algegi pöördlava hammasrataste vahele hetki muidugi oli kuid lõpuks polnud enam sugugi aru saada mis ja kelle lugu rääkida tahetakse ning miks neid kõiki seal laval nii palju olema peab revolutsionääri kõrihääle peale vaatasin piinlikkusest maha Meelde jäi ka Laine Mägi. Tema fraseeringus on kordumatut omanäolisust – mõtlikult nasaalset ja konarlikku kõla - , mis mitte alati lavastajatele ei allu, kuid Rulfo maailma sobis see kui kaame jume lahkunule. Surma kohta ei saanudki midagi teada…
Comments