- Alguses tundus mulle küll, et Undi tekst eeldaks teistsugust lähenemist. Mitte nii realistlikku, pigem tõstetud, irooniamuigelist.
- Milleks? See polnud ju Undi lavastus, kõigest tema tekst ja seda võib igaüks oma tahtmise järgi lavale panna.
- Muidugi võib. Ma lihtsalt selgitasin oma ootushorisonti.
- Te Tartu Ülikooli teatriteadlased olete kõik ühed Undi-friigid, nagu muud moodi ei saakski. Mulle istus Normeti realistlik jutustamisstiil väga hästi, sest lasi noortel keskenduda loo jutustamisele…
- Jah…
- Ka postdramaatilise teatri ajastul ei kao looteater kuhugi!
- Ma tahtsingi nõustuda, et loojutustamise õppimine on neile hädavajalik. Veider, et kui “Räägivad” puhul jooksis lugu pea kõigil kadudeta, siis “Runolauludes” ei jõudnud pea ükski lugu saali.
- Seal olid eesmärgid ju teised, see oli lavakõne eksam ometigi.
- Las ta siis jääb, kuigi ma pole päris kindel, miks pakkuda midagi lavastusena välja, kui terviklikkus polegi eesmärgiks olnud? Ega ma ei saa ka muidugi aru, kuidas runolaulude esitamine lavakõnele kasuks tuleb, kui samal ajal loo sisu peale keegi ei mõtle.
- Ära lahmi, Lauri Kaldoja ja Liis Proode kohta seda küll öelda ei saa.
- Nõus. Hendrik Toompere jr alustas ka väega, mida teiste puhul ei märganud, kuid võhm sai otsa temalgi. Kuidagi tehniline oli.
- “Räägivad” puhul seda küll öelda ei saa. Lõpumonoloogis suutis ta hetkega terve saali oma haardesse saada.
- Jah, juba “Ahoist” kirjutades ütlesin, et tal on hea lavaaja taju, nüüd on selge, et ka lavaruumi taju.
- No ei tea, “Räägivad” ajal mõjusid tema sissetulekud küll kaootilistena.
- Ta oleks pidanud jah end kuidagi pidevamalt vaataja teadvuses hoidma. Ehk aeg-ajalt end laval näidates või erinevatel kohtadel publiku seas istudes või…
- Seda pidanuks lavastaja talle pakkuma.
- Alternatiiviks oleks näitleja oma algatus, aga küll jõuab. Pigem näitas “Räägivad”, et teinekord tasub näitlejale muid suundi ette pakkuda.
- Mis mõttes?
- Mind jätsid kuidagi külmaks rollilahendused, mis tehtud esmaste impulsside najal, et kui teismeline, siis lärmav ja räppiv, kui direktor, siis üleprilli piidlev ja ebalev, ja kui litsakas kassapidaja, siis kindlasti minis ja kätega rääkiv.
- Liisa Pulk tütrena ajas ju naerma küll, tehniliseltki oli väljapeetud.
- Eks ta maitse asi olegi. Liis Proode beibearsenaliga sina peal sõbrannana liigitus alguses ka nende hulka, kuid loo arenedes ja aina enam otse publikule mängides sai see valik põhjendatud. Kõige enam jäi mulle siiski silma hoopiski Marko Lehe katlapidaja. Osalt kindlasti seetõttu, et Undi tekstis on sellele tegelasele palju ontlikult jaburaid repliike antud, kuid Leht tabas väga osavalt ära piiri näilise tõsimeelsuse ja Undi iroonilise naivismi vahel ehk siis selle, mis minu jaoks antud teksti tuumaks.
- Lõpuni ta muidugi vastu ei pidanud.
- Ta hakkas jah oma monoloogi lõpus liialt esinema meile, nina tõusis pisut kõrgemale ja hääl kandus deklamatsiooni, aga loodetavasti pekstakse see tast koolis välja.
- Roland Laosi pidevalt joov ja seda siiralt nentiv asedirektor tabas ju samuti teksti atmosfääri, kindlasti enam kui nii mõnigi teine.
- Mõnede puhul olid ka rollid nii episoodilised, et ei jõudnud neid märkama hakata või siis oli nutikam neid eirata, sest läksid liiga oma teemasse ära.
- Keda sa mõtled, taksojuhti?
- Ei, Mihkel Tikerpalugi hoidis lavaltoimuvast muhedat distantsi, kuigi tema puhul pole ma veel päris veendunud, kas see on alati läbimõeldud võte või teinekord ka laiskus.
- Ega ometi mitte peategelasi, eriti Marta Laan vedas ju etendust vägagi sujuvalt?
- Kohati ehk liigagi sujuvalt? Sekretäri tüüp oli korralikult ära tabatud ja ma saan ka aru tema valikust mängida end eemalseisjaks, kellekski, kellega midagi juhtus, millest miskipärast kõik ülejäänud end puudutatuna tunnevad, kuid mulle jäi tema enda suhtumine juhtunusse siiski pisut segaseks.
- Loo ülesehitus pole tegelikult Undil endalgi täiesti vettpidav, aga eks ta on ju isegi nentinud, et ei oska uusi lugusid välja mõelda…
- Ma saan aru küll, et Undi-friigina peaksin siinkohal vastu vaidlema, aga ei, olen nõus, et just peategelase emotsioonid võinuks dramaturgiliselt enam läbitöötatud olla. Mida ei saa aga öelda peategelase abikaasa kohta, siin on kõik üsna selge, kuid päriselt mõjule ei pääsenud.
- Kristjan Ükskülas on tõesti mingi liigne korralikkus, mis teda tagasi hoiab. Nii siingi: näitlejatehniliselt on roll täpne, kuid esituses on ebamugavust, justkui ei tahakski ta päriselt just seda rolli mängida, sest ei mõista oma tegelast.
- Ta peaks ka vähem laval oma keha kontrollima, see põhihoiak: aimamisi ettepoole küürus selg, selja taga ristatud käed, läbivaatavad silmad on juba liigagi tuttav. Sealsamas “Runolauludes”, kus ta Mikk Jürjensiga vastakuti laulis-hiilis, tuli see ebalus kontrasti kaudu eriti hästi välja.
- Mind üldse häiris keha kasutamine “Runolauludes” kõigi puhul, kui Jürjens välja jätta: ma saan aru, et tammumine oli rütmi tunnetamiseks, kuid hetkel mõjus see veel ühe asjana, millel meeleheitlikult silma peal hoida, et jumala eest sassi ei lähe, kuigi tegelikult peaks liikumine loomulikult laulust sündima, häält toetama.
- See oli jah võõrkeha, nagu need maskidki…
- Las need jäävad. Need olid küll täiesti üleliigsed, aga ega nad seganud ka.
- Milleks? See polnud ju Undi lavastus, kõigest tema tekst ja seda võib igaüks oma tahtmise järgi lavale panna.
- Muidugi võib. Ma lihtsalt selgitasin oma ootushorisonti.
- Te Tartu Ülikooli teatriteadlased olete kõik ühed Undi-friigid, nagu muud moodi ei saakski. Mulle istus Normeti realistlik jutustamisstiil väga hästi, sest lasi noortel keskenduda loo jutustamisele…
- Jah…
- Ka postdramaatilise teatri ajastul ei kao looteater kuhugi!
- Ma tahtsingi nõustuda, et loojutustamise õppimine on neile hädavajalik. Veider, et kui “Räägivad” puhul jooksis lugu pea kõigil kadudeta, siis “Runolauludes” ei jõudnud pea ükski lugu saali.
- Seal olid eesmärgid ju teised, see oli lavakõne eksam ometigi.
- Las ta siis jääb, kuigi ma pole päris kindel, miks pakkuda midagi lavastusena välja, kui terviklikkus polegi eesmärgiks olnud? Ega ma ei saa ka muidugi aru, kuidas runolaulude esitamine lavakõnele kasuks tuleb, kui samal ajal loo sisu peale keegi ei mõtle.
- Ära lahmi, Lauri Kaldoja ja Liis Proode kohta seda küll öelda ei saa.
- Nõus. Hendrik Toompere jr alustas ka väega, mida teiste puhul ei märganud, kuid võhm sai otsa temalgi. Kuidagi tehniline oli.
- “Räägivad” puhul seda küll öelda ei saa. Lõpumonoloogis suutis ta hetkega terve saali oma haardesse saada.
- Jah, juba “Ahoist” kirjutades ütlesin, et tal on hea lavaaja taju, nüüd on selge, et ka lavaruumi taju.
- No ei tea, “Räägivad” ajal mõjusid tema sissetulekud küll kaootilistena.
- Ta oleks pidanud jah end kuidagi pidevamalt vaataja teadvuses hoidma. Ehk aeg-ajalt end laval näidates või erinevatel kohtadel publiku seas istudes või…
- Seda pidanuks lavastaja talle pakkuma.
- Alternatiiviks oleks näitleja oma algatus, aga küll jõuab. Pigem näitas “Räägivad”, et teinekord tasub näitlejale muid suundi ette pakkuda.
- Mis mõttes?
- Mind jätsid kuidagi külmaks rollilahendused, mis tehtud esmaste impulsside najal, et kui teismeline, siis lärmav ja räppiv, kui direktor, siis üleprilli piidlev ja ebalev, ja kui litsakas kassapidaja, siis kindlasti minis ja kätega rääkiv.
- Liisa Pulk tütrena ajas ju naerma küll, tehniliseltki oli väljapeetud.
- Eks ta maitse asi olegi. Liis Proode beibearsenaliga sina peal sõbrannana liigitus alguses ka nende hulka, kuid loo arenedes ja aina enam otse publikule mängides sai see valik põhjendatud. Kõige enam jäi mulle siiski silma hoopiski Marko Lehe katlapidaja. Osalt kindlasti seetõttu, et Undi tekstis on sellele tegelasele palju ontlikult jaburaid repliike antud, kuid Leht tabas väga osavalt ära piiri näilise tõsimeelsuse ja Undi iroonilise naivismi vahel ehk siis selle, mis minu jaoks antud teksti tuumaks.
- Lõpuni ta muidugi vastu ei pidanud.
- Ta hakkas jah oma monoloogi lõpus liialt esinema meile, nina tõusis pisut kõrgemale ja hääl kandus deklamatsiooni, aga loodetavasti pekstakse see tast koolis välja.
- Roland Laosi pidevalt joov ja seda siiralt nentiv asedirektor tabas ju samuti teksti atmosfääri, kindlasti enam kui nii mõnigi teine.
- Mõnede puhul olid ka rollid nii episoodilised, et ei jõudnud neid märkama hakata või siis oli nutikam neid eirata, sest läksid liiga oma teemasse ära.
- Keda sa mõtled, taksojuhti?
- Ei, Mihkel Tikerpalugi hoidis lavaltoimuvast muhedat distantsi, kuigi tema puhul pole ma veel päris veendunud, kas see on alati läbimõeldud võte või teinekord ka laiskus.
- Ega ometi mitte peategelasi, eriti Marta Laan vedas ju etendust vägagi sujuvalt?
- Kohati ehk liigagi sujuvalt? Sekretäri tüüp oli korralikult ära tabatud ja ma saan ka aru tema valikust mängida end eemalseisjaks, kellekski, kellega midagi juhtus, millest miskipärast kõik ülejäänud end puudutatuna tunnevad, kuid mulle jäi tema enda suhtumine juhtunusse siiski pisut segaseks.
- Loo ülesehitus pole tegelikult Undil endalgi täiesti vettpidav, aga eks ta on ju isegi nentinud, et ei oska uusi lugusid välja mõelda…
- Ma saan aru küll, et Undi-friigina peaksin siinkohal vastu vaidlema, aga ei, olen nõus, et just peategelase emotsioonid võinuks dramaturgiliselt enam läbitöötatud olla. Mida ei saa aga öelda peategelase abikaasa kohta, siin on kõik üsna selge, kuid päriselt mõjule ei pääsenud.
- Kristjan Ükskülas on tõesti mingi liigne korralikkus, mis teda tagasi hoiab. Nii siingi: näitlejatehniliselt on roll täpne, kuid esituses on ebamugavust, justkui ei tahakski ta päriselt just seda rolli mängida, sest ei mõista oma tegelast.
- Ta peaks ka vähem laval oma keha kontrollima, see põhihoiak: aimamisi ettepoole küürus selg, selja taga ristatud käed, läbivaatavad silmad on juba liigagi tuttav. Sealsamas “Runolauludes”, kus ta Mikk Jürjensiga vastakuti laulis-hiilis, tuli see ebalus kontrasti kaudu eriti hästi välja.
- Mind üldse häiris keha kasutamine “Runolauludes” kõigi puhul, kui Jürjens välja jätta: ma saan aru, et tammumine oli rütmi tunnetamiseks, kuid hetkel mõjus see veel ühe asjana, millel meeleheitlikult silma peal hoida, et jumala eest sassi ei lähe, kuigi tegelikult peaks liikumine loomulikult laulust sündima, häält toetama.
- See oli jah võõrkeha, nagu need maskidki…
- Las need jäävad. Need olid küll täiesti üleliigsed, aga ega nad seganud ka.
Comments
Madli