Seal ta istub.* Nurgas, ebalev naeratus näol. Veidi küürus, põlved kokku surutud, käed häbelikult närvitsemas. Läheb veel mitukümmend minutit, enne kui sõnajärg jõuab Armin Hurdi (Peeter Rästas) kätte, kuid see tasub ootamist, kuivõrd on etenduse vaieldamatu kõrgpunkt. Nii pole ammu teatris naerda saanud.
Üllatusmoment on nüüd kadunud, pealegi olen vahepeal näinud lavastust "Teisel pool", kus Rästas paljuski samadel võtetel rolli loob, kuid tõeliselt käima läheb etendus nüüdki tema monoloogist.
Üleüldise majanduslanguse taustal on muidugi lihtne väita, et Kati Kivitar on pannud tekstivalikul kümnesse – lahtilastud tippjuhte, nagu näeb „Top Dogsis“, saab lähiajal kindlasti palju olema.
Mis seal salata: nüüd ja Radissoni konverentsikeskuses mõjus lavastus enamgi kui otse kümnesse ning ebalevad näod publiku seas annavad alust arvata, et nii mõnigi vaataja küsis endalt: kas on ikka eetiline töökoha kaotanud inimeste üle naerda, kui meil endil neid hetkel aina juurde tuleb?
Aga. Esiteks jääb väljapeetud valgest lavakujundusest ning kallitest ülikondadest (kunstnik Britt Urbla Keller) väheks, et tegelased tippjuhtidena usutavad oleksid.
Radissonis ei mõjunud valge kujundus sugugi nii steriilse ja loodud kohana kui Rakvere Teatri suurel laval istudes, mistap mõjus tegevus märksa argisemalt, otseütlevamalt ja mitte turvalise kunstilise üldistusena.
Tekstiautor Urs Widmer intervjueeris enne kirjutamist mitmeid oma ala spetsialiste, prototüüpidega kohtumine oleks tulnud kasuks ka näitlejatele. Lavalolijad mõjusid liiga pehmekeste ja väheintelligentsetena, et suudaks kujutleda end nende alluvusse töötama.
Näitlejad on nüüdseks loobunud tippjuhtide mängimisest ning keskenduvad enam inimlikele aspektidele, mis lavastusele vaid kasuks tuleb.
Selles mõttes tuli olukorrast kõige osavamalt välja Ülle Lichtfeldt, kelle Vivian Orlund oligi mängitud lihtsaks töökaks tüdrukuks, kellest mingil põhjusel saanud tippjuht. Lichtfeldti rollilahenduses oli sarnaseid jooni Virge Külmkingaga „Käpipuu vennaskonnast“, kuid tema üldise seksika rollinimistu taustal on alati nauditav seda tahku näha.
Võrreldes esietendusega oli Lichtfeldt väliseid väljendusvahendeid kärpinud: enne mõjus ta oma suure ülikonna ja viltu värvitud huultega armsalt kohtlasena, kuid nüüd toimus sisevõitlus oma (ema) unelmatega kuskil sisemuses - osalt on sellest kahjugi, seda enam, et koduimitatsioon koos Erni Kasega oli väga konarlik.
Veider, et just repertuaariteatris, mille üks tugevusi peaks olema trupi arendamine, kiputakse kindla peale välja minema. Erni Kaske vaadates suutsingi vaid nentida, et oleks juba ammu aeg pakkuda talle mõnd muud rolli agressiivse, aga õnnetu nooruki oma kõrvale.
Etteheide säilib, kuid ühemõttelist agressiivsust oli Kases sel korral vähem, mistap tekitas tema tegelane ka rohkem huvi.
Teiseks hakkab mulle üha enam tunduma, et Kivitari puhul polegi tähendused sõnade taga nii olulised kui vorm ja ütlemise viis. Ja see pole sugugi negatiivne järeldus. Ka „Top Dogs“, sarnaselt lavastustega „Paar“ ja „Jälgides kaljukitsede kõnnakut“, on vormiliselt viimistletud, hoides läbivalt üht loogikale allutatud rütmi.
Eriti Radissoni etendused näitasid ära, et Kivitarile küll meeldib mängida lava ja saali suhetega (näiline "Paari" osaliste kutsumine publikust, Mälbergi tegelase sissejuhatus nüüd), kuid tundub kartvat otsustavalt vaatajat mängu haarata. See loob olukorra, kus publik peab oma ootusi pidevalt muutma ning see võtab liialt energiat, mis võiks etenduse jälgimisele kuluda - rääkimata pisukesest pettumusest, kui aru saadakse, et lavastajal polnud plaaniski neljandat seina alla lasta.
Rakveres kippusid stseenivahetused etendust siiski pidurdama, sest polnud läbivalt konkreetsed (nagu enne „Siit tulen mina!“-stseene) ning kannatasid tehniliste valikute tõttu (päevavalguslambid lihtsalt lähevad kaua tööle).
Radissoni konverentsisaal oli suurem ning olmet täis ja sestap siin ei hakanud see kõik silmagi.
Seetõttu erutavadki mind enam Kivitari lavastused, kus ta taandab teksti esialgse kokkutuleku põhjuseks ning kasutab seda edaspidi oma äranägemise järgi. Mõnikord võiks üldse ilma konkreetse tekstita proovida või kasutada sõnu nende tähendustest eraldi – mis on muidugi vägivaldne eemalseisja soovitus.
Soov jääb, kuigi "Top Dogs" selleks enam argumente ei lisa, tõstatades pigem küsimuse, kui korralikult Widmeri tekst proovisaalis läbi töötati - mitmed tegelaskujud jätsid liialt palju lahtisi otsi.
*Tekst, mis pole kursiivis, ilmus siinsamas 12.10.2008.
Üllatusmoment on nüüd kadunud, pealegi olen vahepeal näinud lavastust "Teisel pool", kus Rästas paljuski samadel võtetel rolli loob, kuid tõeliselt käima läheb etendus nüüdki tema monoloogist.
Üleüldise majanduslanguse taustal on muidugi lihtne väita, et Kati Kivitar on pannud tekstivalikul kümnesse – lahtilastud tippjuhte, nagu näeb „Top Dogsis“, saab lähiajal kindlasti palju olema.
Mis seal salata: nüüd ja Radissoni konverentsikeskuses mõjus lavastus enamgi kui otse kümnesse ning ebalevad näod publiku seas annavad alust arvata, et nii mõnigi vaataja küsis endalt: kas on ikka eetiline töökoha kaotanud inimeste üle naerda, kui meil endil neid hetkel aina juurde tuleb?
Aga. Esiteks jääb väljapeetud valgest lavakujundusest ning kallitest ülikondadest (kunstnik Britt Urbla Keller) väheks, et tegelased tippjuhtidena usutavad oleksid.
Radissonis ei mõjunud valge kujundus sugugi nii steriilse ja loodud kohana kui Rakvere Teatri suurel laval istudes, mistap mõjus tegevus märksa argisemalt, otseütlevamalt ja mitte turvalise kunstilise üldistusena.
Tekstiautor Urs Widmer intervjueeris enne kirjutamist mitmeid oma ala spetsialiste, prototüüpidega kohtumine oleks tulnud kasuks ka näitlejatele. Lavalolijad mõjusid liiga pehmekeste ja väheintelligentsetena, et suudaks kujutleda end nende alluvusse töötama.
Näitlejad on nüüdseks loobunud tippjuhtide mängimisest ning keskenduvad enam inimlikele aspektidele, mis lavastusele vaid kasuks tuleb.
Selles mõttes tuli olukorrast kõige osavamalt välja Ülle Lichtfeldt, kelle Vivian Orlund oligi mängitud lihtsaks töökaks tüdrukuks, kellest mingil põhjusel saanud tippjuht. Lichtfeldti rollilahenduses oli sarnaseid jooni Virge Külmkingaga „Käpipuu vennaskonnast“, kuid tema üldise seksika rollinimistu taustal on alati nauditav seda tahku näha.
Võrreldes esietendusega oli Lichtfeldt väliseid väljendusvahendeid kärpinud: enne mõjus ta oma suure ülikonna ja viltu värvitud huultega armsalt kohtlasena, kuid nüüd toimus sisevõitlus oma (ema) unelmatega kuskil sisemuses - osalt on sellest kahjugi, seda enam, et koduimitatsioon koos Erni Kasega oli väga konarlik.
Veider, et just repertuaariteatris, mille üks tugevusi peaks olema trupi arendamine, kiputakse kindla peale välja minema. Erni Kaske vaadates suutsingi vaid nentida, et oleks juba ammu aeg pakkuda talle mõnd muud rolli agressiivse, aga õnnetu nooruki oma kõrvale.
Etteheide säilib, kuid ühemõttelist agressiivsust oli Kases sel korral vähem, mistap tekitas tema tegelane ka rohkem huvi.
Teiseks hakkab mulle üha enam tunduma, et Kivitari puhul polegi tähendused sõnade taga nii olulised kui vorm ja ütlemise viis. Ja see pole sugugi negatiivne järeldus. Ka „Top Dogs“, sarnaselt lavastustega „Paar“ ja „Jälgides kaljukitsede kõnnakut“, on vormiliselt viimistletud, hoides läbivalt üht loogikale allutatud rütmi.
Eriti Radissoni etendused näitasid ära, et Kivitarile küll meeldib mängida lava ja saali suhetega (näiline "Paari" osaliste kutsumine publikust, Mälbergi tegelase sissejuhatus nüüd), kuid tundub kartvat otsustavalt vaatajat mängu haarata. See loob olukorra, kus publik peab oma ootusi pidevalt muutma ning see võtab liialt energiat, mis võiks etenduse jälgimisele kuluda - rääkimata pisukesest pettumusest, kui aru saadakse, et lavastajal polnud plaaniski neljandat seina alla lasta.
Rakveres kippusid stseenivahetused etendust siiski pidurdama, sest polnud läbivalt konkreetsed (nagu enne „Siit tulen mina!“-stseene) ning kannatasid tehniliste valikute tõttu (päevavalguslambid lihtsalt lähevad kaua tööle).
Radissoni konverentsisaal oli suurem ning olmet täis ja sestap siin ei hakanud see kõik silmagi.
Seetõttu erutavadki mind enam Kivitari lavastused, kus ta taandab teksti esialgse kokkutuleku põhjuseks ning kasutab seda edaspidi oma äranägemise järgi. Mõnikord võiks üldse ilma konkreetse tekstita proovida või kasutada sõnu nende tähendustest eraldi – mis on muidugi vägivaldne eemalseisja soovitus.
Soov jääb, kuigi "Top Dogs" selleks enam argumente ei lisa, tõstatades pigem küsimuse, kui korralikult Widmeri tekst proovisaalis läbi töötati - mitmed tegelaskujud jätsid liialt palju lahtisi otsi.
*Tekst, mis pole kursiivis, ilmus siinsamas 12.10.2008.
Comments
puht huvist...
"kus Rästas paljuski samadel võtetel rolli loob"
sa tood seda ikka üles. noh, teist korda juba...
mida sa sellega silmas pead. millised on need samad võtted?
mina näitlejana näen selgeid erinevusi ja piire, milledest ma teadlik olen ja mida ma arendan. ikka veel.
mis on need "samad võtted"?
suur tänu muidu.
peeter rästas
aga kus ta selgub...
suur tänu ikkagi
peeter rästas