Kas Eesti lavastajad hoolivad oma autoriõigustest? Järeldades sellest, kui vähe neid huvitab, mis saab nende lavastustest pärast esietendust, mitte väga. “Teatri ja lavastaja vahel sõlmitava lepingu üldiste tingimuste kokkulepe” sedastab, et “koosseisuline lavastaja jälgib lavastust kogu selle teatri mängukavas oleku vältel, vastutades lavastuse kunstilise taseme eest kuni lavastuse etendamise lõpuni”, lisaks kehtib reegel, et “kui lavastust ei ole etendatud enam kui kuu aega, on teater kohustatud võimaldama lavastajale täiendavaid proove”. Usutavasti ei tule tihti teatris käijatele üllatusena, et meie teatrite etenduste tase on ülimalt kõikuv (sel põhjusel jäid eelmisel aastal mitmed rollitäitmised ka aastapreemiate nominentide seast välja). Küsimus on vaid selles, kumb pool lepingut rikub ehk kas teatrid ei võimalda taastusproove või lavastajad ei pea neid oluliseks. Minu varasem töökogemus teatrites on andnud põhjust uskuda viimast (on muidugi meeldivaid erandeid nagu Merle Karusoo, kes nõuab tavaliselt enamgi taastusproove kui üldistes tingimustes kirjas).
Kui me ka täheldame viimastel aastatel lavastajate huvi kasvu oma teoste käekäigu vastu, siis üks ala, mis siiani on üsna reguleerimata, on väljasõiduetendused. Eelnimetatud kokkulepe kohustab küll teatrit “informeerida lavastajat lavastuse /---/ külalisetenduste olulistest eritingimustest”, aga kust algavad eritingimused? Ma tahaks arvata, et black-boxi lavastuse mängimine suurel laval võiks selle alla kuuluda küll. Sellegipoolest mängib Endla teater järjepidevalt oma Küüni lavastusi Eesti Draamateatri suurel laval ning lavastajad lähevad sellega kaasa. Ma usun, et lavastajad isegi teevad uuel laval proove, kuid see ei muuda tõsiasja, et mõned ülekanded lihtsalt ei tööta. Toon näite: Andres Noormetsa lavastatud “Ballettmeister”. Maikuisel esietendusel Endla Küünis suutis lavastuse läbivalt aeglustatud jutustustempo vaatajad probleemideta endaga kaasa viia, pakkudes publikule galerii eri jutustamisviisidest, taustal pea pidev pinges muusika. Eilsel (9.11) etendusel jäi Draamateatri suur saal aga liiga suureks ning lava-atmosfääri mõju üle rambi ei jõudnudki, nagu kadus täielikult ära videoprojektsioon, mis Küünis oma elu elas ja oma lugu jutustas. Ega olnud ka kõige õnnestunum etendus. Unustades vahepeal ära lagunenud lavakujunduse, mis lavastusele paar naerukohta juurdegi teenis, tuleb siiski nentida, et korralikult avanemata jäid ka noored rahvatantsijad – eri tüübid, mis esietendusel selged, moodustasid nüüd ühtse halli massi. Tõsi, neidude hüpped rollide vahel olid lihvitumad, kuid repliikidega sissesõitmist tuli ette kõigil. Eelmine etendus oli seejuures 22.10 – mitte just kuu aega varem, aga seda enam tasub ehk põhjuseid uuest ruumist otsida.
Igatahes soovitaks Endla teatrile leida oma Küüni lavastuste mängimiseks Tallinnas uus koht, sest Draamateater ei sobi ruumiliselt publikulegi – Endla külalisetenduste vaatajad on reeglina olnud üsna reserveeritud, sõltumata lavastusest. Teine võimalus on kohe lavastama asudes Draamateatri saalis mängimisega arvestada – kuidas täpselt, ei oska siiski pakkuda. Kindlasti tasuks aga lavastajatel pisut karmim oma nõudmistes olla ja kirjutada lepingusse teatritega sisse punkt, mis annab neile õiguse otsustada, millistes ruumides tema lavastusi mängitakse.
Kui me ka täheldame viimastel aastatel lavastajate huvi kasvu oma teoste käekäigu vastu, siis üks ala, mis siiani on üsna reguleerimata, on väljasõiduetendused. Eelnimetatud kokkulepe kohustab küll teatrit “informeerida lavastajat lavastuse /---/ külalisetenduste olulistest eritingimustest”, aga kust algavad eritingimused? Ma tahaks arvata, et black-boxi lavastuse mängimine suurel laval võiks selle alla kuuluda küll. Sellegipoolest mängib Endla teater järjepidevalt oma Küüni lavastusi Eesti Draamateatri suurel laval ning lavastajad lähevad sellega kaasa. Ma usun, et lavastajad isegi teevad uuel laval proove, kuid see ei muuda tõsiasja, et mõned ülekanded lihtsalt ei tööta. Toon näite: Andres Noormetsa lavastatud “Ballettmeister”. Maikuisel esietendusel Endla Küünis suutis lavastuse läbivalt aeglustatud jutustustempo vaatajad probleemideta endaga kaasa viia, pakkudes publikule galerii eri jutustamisviisidest, taustal pea pidev pinges muusika. Eilsel (9.11) etendusel jäi Draamateatri suur saal aga liiga suureks ning lava-atmosfääri mõju üle rambi ei jõudnudki, nagu kadus täielikult ära videoprojektsioon, mis Küünis oma elu elas ja oma lugu jutustas. Ega olnud ka kõige õnnestunum etendus. Unustades vahepeal ära lagunenud lavakujunduse, mis lavastusele paar naerukohta juurdegi teenis, tuleb siiski nentida, et korralikult avanemata jäid ka noored rahvatantsijad – eri tüübid, mis esietendusel selged, moodustasid nüüd ühtse halli massi. Tõsi, neidude hüpped rollide vahel olid lihvitumad, kuid repliikidega sissesõitmist tuli ette kõigil. Eelmine etendus oli seejuures 22.10 – mitte just kuu aega varem, aga seda enam tasub ehk põhjuseid uuest ruumist otsida.
Igatahes soovitaks Endla teatrile leida oma Küüni lavastuste mängimiseks Tallinnas uus koht, sest Draamateater ei sobi ruumiliselt publikulegi – Endla külalisetenduste vaatajad on reeglina olnud üsna reserveeritud, sõltumata lavastusest. Teine võimalus on kohe lavastama asudes Draamateatri saalis mängimisega arvestada – kuidas täpselt, ei oska siiski pakkuda. Kindlasti tasuks aga lavastajatel pisut karmim oma nõudmistes olla ja kirjutada lepingusse teatritega sisse punkt, mis annab neile õiguse otsustada, millistes ruumides tema lavastusi mängitakse.
Comments
Kurb ja kahju jah.