Valus ja muljetavaldav korraga / Toomas Suumani lavastused

Toomas Suumani lavastused vajavad harjumist: korduvad eksistentsiaalsed küsimused ning muusikali- ja vanade levimuusika hittide ootamatu põimimine lihtsalt eeldab vaatajalt teatavat vastutulelikkust, eriti siis, kui nostalgia isiklike mälestuste puudumise tõttu päriselt tööle ei hakka. Kirjutades lavastusest „Üks joodik sõitis rongiga“, nentisin, et kuigi lavaltoimuv jäi kaugeks, oli „ tunda omaette maailma tekkimise võimalust, mida ühelt õnnestunud lavastuselt ootadki“. Tõesti, kosmos, tähistaevas ja teispoolsus on Suumani viimaste aegade lavastustes olulisel kohal, tavaliselt lavakujunduseski näha (mõttekaaslus on leitud kunstnik Kristi Leppikuga). Erandiks pole ka Suumani seni viimane lavastus „Lesk“, kus samuti laval mustad raagus puud, tagaseinaks tume kardin, mis õige valgusega laseb endast läbi kumada tähisel tühjusel. Siin-seal on laval rohelisi lambikesigi, tuttavad jõulupuudelt, mis haakuvad hästi taustategelaste kostüümide rõhutatud pidulikkusega (ikkagi jõululavastus ju, millele pealegi järgneb pidulik õhtusöök Volli Käro juubeli auks). Need kaks Suumani lavastust - „Üks joodik sõitis rongiga“ ja „Lesk“ - on oma ülesehituselt üsna sarnased, kuivõrd mõlemad on põhimõtteliselt monoloogid – esimene väsinud rännulise (Erik Ruus), teine väga haige polkovniku lese (Volli Käro) oma – ning ülejäänud tegelased sekkuvad vaid aeg-ajalt, moodustades enamiku ajast lavastusi rütmistava ning peategelase hingekannatusi lauludega kirjeldava koori (lauldakse küll ka soolosid). Kahjuks pole näinud Suumani lavastust „Mina, naine“, mis ju puhtalt monolavastus – ju on Suumanile kui staažikale näitlejale oluline just näitlejatele mänguvõimalusi pakkuda, seda enam, et üle 25 aasta Rakvere Teatris töötanuna oskab ta ära tunda, kui mõni tema kolleegidest korralikku väljakutset vajab või väärib. Sel korral siis novembris 70. juubelit pidav Volli Käro, kes lavastajat ja publikut kuidagi alt ei vea. Tema lesk on küll hüpohondrik, kuid sellest piisavalt teadlik, et oma diagnoosiga mängida, samas ei puudu Käro tegelases ka tõsist läheneva lõpu tunnetamist, tänu millele saab vaatajale osaks kiirete emotsiooni- ja ka näitelajtehnikapööretega teatriõhtu, mis kulmineerub tantsus, kus kriiskavalt kõrvuti ei-kunagi-ununev noorena omandatud graatsia ning gravitatsiooni ja aja poolt puretud inimkeha paratamatu piiratus. Valus ja muljetavaldav korraga. Kindlasti piisanuks lavale ka vaid Kärost, kuid siis poleks see enam Suumani lavastus ja nii need õed-arstid-sanitarid seal saalivad, mässates juhtmetega kohati sama abitult kui tuntud muusikalinumbritega jõudu katsudes.* Aga eks nad olegi tegelased mujalt, võimalik, et lausa teispoolsusest, nagu lubab oletada nende mikrofonidega püütud häälte veidi liiga vali metalselt kajav kõlagi.

*Rakvere Teatri repertuaari on viimastel aastatel siginenud päris mitu lavastust, kus laul lahti lüüakse, seega oleks ehk aeg palgata muusikajuht, kes musikaalsed näitlejad pidevalt vormis hoiaks.