Rõõmutu äratundmine / “Homme näeme”

“Homme näeme” toimib puhtalt äratundmisel, mis sõltuvalt iga vaataja teatrile pandud ootustest tekitab naeruturtsatusi või paneb pigem tüdimusest küsima: “Mis siis?”. Kui on inimesi, kellele tuleb üllatusena, et liigne töötamine teeb meid lähedaste suhtes pimedaks ning viib rutiini, ning nad hakkavad Priit Võigemasti lavastust nähes selle üle järele mõtlema, end ehk muutmagi, siis on lavastus oma publiku leidnud ja eesmärgi saavutanud. Publikumenu ja saalist kostuv rõkkav naer on selle tunnistuseks. Teistel ei jää muud üle, kui jälgida noore lavastaja kujunemist. “Hecuba pärast”, antud lavastuse mõtteline eelkäija elas täielikult omailmas, püüdmatagi välisega dialoogi astuda. “Homme näeme” teeb seda vähem vaid seetõttu, et käsitletavad teemad on üldinimlikumad. Lavastaja, dramaturgi ja trupi poolt leitud situatsioonid on kergesti äratuntavad, kuid tihti jääb järgmine samm astumata, “Just!”-hetkele järgneb pikk sama mõtte seljas liu laskmine. Sarnaselt eelmise lavastusega on siingi mitmed stseenid (nõukameenutused, grilliehitus) liiga pikad ning ei kasuta ära kõiki lavale loodud võimalusi (näiteks isa mure, et laps vankris üles ärkab, võimaldanuks mängida stseeni tempo ja nivooga). Õnneks on lavastajal ja dramaturgil õnnestunud ehitada lavastusele tugev selgroog toidukotte tassiva emaliku abikaasa näol, keda Piret Kalda napi, kuid täpse koomikaga ka esitab. Stseenis, kus naine oma mehega, kes valge jope (esietendusel muutus see vahepeal mantliks?) ära määrinud, pahandab – aina uusi ja uusi etteheiteid leides, vaevumata korrakski mehel end kaitsta - , oli sisemist kasvamist, mis tulnuks kasuks ülejäänud lavastuselegi. On arusaadav lavastaja soov lasta vaid naisel läbiv roll luua, et teda ümbritsevad mehed seda enam halli massina mõjuksid, kuid esietenduseks polnud sketšid (veel?) väga tabavaks lihvitud, mis tekitas tahtmise väiksemaarvulise koosseisu järele – ehk jätkunuks lavastajal siis kõigile näitlejaile võrdselt aega. Et Võigemasti huvitab lavastajana trupi ühistööna sündiv improvisatsiooniline vahetu omakogemuse kontekstis teater, on selge, kuid ehk ei teeks halba lihtsalt harjutamise mõttes võtta ette üks juba tugeva dramaturgiaga tekst, mis eeldab nokitsemist nii teksti kui näitlejatööde nüansside kallal. Ei pea tingimata alustama neist autoreist, keda “Hecuba pärast” ja “Homme näeme” tsiteerivad, aga sama kaaluga tekstist küll. Siis kasvaksid ehk improvisatsioonilised stseenid tihedamaks ning lavastuste eesmärgid laiemaks.

*Neile lugejatele, kes ühtlasi näinud 6. aprilli saadet “OP”, kus samast lavastusest rääkisin (ja mis peaks järelkuulatavana ilmuma siia), ning kel tekib ehk tahtmine antud sissekande järel mind skisofreenias süüdistada, olgu öeldud, et täispikale “OP-i” intervjuule ma siinses postituses suurt midagi ei lisanud.