Mida mina uude maailma kaasa võtaks? Oma kirjutised ja muud tööd. Fotot mitte, sest pole enam seda noorusaja siledust. Seega läheneks asjale egoistlikult – ausalt. Lastega ja püsisuhtes inimestel on muidugi keerulisem, neilt ootab ühiskond märksa enam; nende „mina“ on ammu „meie“ sisse ära lahustunud. Või nii nad kõik arvavad. Tegelikult on ikkagi nii, et seistes olukorras, kus kaasa saab võtta vaid kaheksa gigabaiti mälestusi, leiab ükskõik kes meist piisavalt põhjusi nullist alustada. Sest tõesti: läheb vaid viiv ja wok-pannile sittuvate paaniflöödi-indiaanlaste tsivilisatsioon asendub valgusmõõksete sulelistega, kes algusemuna purustades elanikkonna suletud suhtlusportaalide kontodesse hingitsema saadavad. Midagi uut tuleb kindlasti seejärelgi, usub laisk optimist meis.
„The Endi“ trupp jätab eelnevad seisukohad siiski kivisse raiumata, säilitades nii Von Krahli lavastustele omase kondomeeritud flirdi publikuga, kes etenduse alul valiku ette seatakse: kas valgetes ürpides ja küünlaleegivalguses jutustet lugu maailma päästjast võetakse vastu filtrita või irooniliselt positsioonilt. Lavastust esmakordselt vaadates (21.04) valis publik esimese variandi, mille tulemusena joonistus selge keskse teemana välja just lapsed ning küsimus järjepidevuse vajadusest. Seda alates ja lõppedes lapse naeruga ning kajades pidevalt nii köögi- kui lõpustseenis. Eriti jäi meelde köögi kõigest lapsi meenutavast – mänguasjad ja joonistused – puhastamine eelviimase päeva lõpetuseks. Tänasel läbimängul (ehk just seetõttu, et tegemist oli läbimänguga) ei läinud algusestseen kuidagi käima ning seetõttu võimendusid sellele järgnenud õhtusöögivestluste iroonilised märkused („Hea, et meie viimane etendus lasteetendus oli.“). Mis omakorda jätsid viimase stseeni etüüdid mälestuste valimise teemadel vajaliku põhjendatuseta ning lavastuse raam – lapse naer, ring, lind ja nuga – ei saanudki päriselt kokku.
Unustades nähtud etenduste erinevused, tuleb siiski tunnistada, et „The End“ kas on või siis mängib end piisavalt usutavaks, et mõjuda otsevõetavana: kui NO99 „GEPis“ poseerivad näitlejad järgemööda suvalise beebiga, siis „The Endi“ puhul ma usun küll (kuigi ei tea), et need on lavalolijate endi lapsed, keda unustada valitakse (kuigi Taavi Eelmaa isadusest polnud varem kuulnud). Kusjuures küsimus pole siinkohal kahe lavastuse ehtsuse astmes, vaid kontekstis: „GEP“ peabki balansseerima rahvusromantilise tõsimeelsuse ja estraadiliku iroonia vahel, et oma valdavalt nooremapoolse vaatajaga kommunikeeruda; Von Krahli trupil tuleb aga kurja vaeva näha, et nende püsipublik kasvõi arutaks võimalust, et lavaltoimuv rituaalsus on siiras. Aprillikuisel „The Endi“ etendusel oli enamik saalist miski asutuse ühiskülastus ning ehk just seetõttu haihtus kontekst küünlasuitsus, lastes laste-teemal esile tõusta. Eks näis, kuidas mõjutab lavastust festivalipublik.
„The Endi“ trupp jätab eelnevad seisukohad siiski kivisse raiumata, säilitades nii Von Krahli lavastustele omase kondomeeritud flirdi publikuga, kes etenduse alul valiku ette seatakse: kas valgetes ürpides ja küünlaleegivalguses jutustet lugu maailma päästjast võetakse vastu filtrita või irooniliselt positsioonilt. Lavastust esmakordselt vaadates (21.04) valis publik esimese variandi, mille tulemusena joonistus selge keskse teemana välja just lapsed ning küsimus järjepidevuse vajadusest. Seda alates ja lõppedes lapse naeruga ning kajades pidevalt nii köögi- kui lõpustseenis. Eriti jäi meelde köögi kõigest lapsi meenutavast – mänguasjad ja joonistused – puhastamine eelviimase päeva lõpetuseks. Tänasel läbimängul (ehk just seetõttu, et tegemist oli läbimänguga) ei läinud algusestseen kuidagi käima ning seetõttu võimendusid sellele järgnenud õhtusöögivestluste iroonilised märkused („Hea, et meie viimane etendus lasteetendus oli.“). Mis omakorda jätsid viimase stseeni etüüdid mälestuste valimise teemadel vajaliku põhjendatuseta ning lavastuse raam – lapse naer, ring, lind ja nuga – ei saanudki päriselt kokku.
Unustades nähtud etenduste erinevused, tuleb siiski tunnistada, et „The End“ kas on või siis mängib end piisavalt usutavaks, et mõjuda otsevõetavana: kui NO99 „GEPis“ poseerivad näitlejad järgemööda suvalise beebiga, siis „The Endi“ puhul ma usun küll (kuigi ei tea), et need on lavalolijate endi lapsed, keda unustada valitakse (kuigi Taavi Eelmaa isadusest polnud varem kuulnud). Kusjuures küsimus pole siinkohal kahe lavastuse ehtsuse astmes, vaid kontekstis: „GEP“ peabki balansseerima rahvusromantilise tõsimeelsuse ja estraadiliku iroonia vahel, et oma valdavalt nooremapoolse vaatajaga kommunikeeruda; Von Krahli trupil tuleb aga kurja vaeva näha, et nende püsipublik kasvõi arutaks võimalust, et lavaltoimuv rituaalsus on siiras. Aprillikuisel „The Endi“ etendusel oli enamik saalist miski asutuse ühiskülastus ning ehk just seetõttu haihtus kontekst küünlasuitsus, lastes laste-teemal esile tõusta. Eks näis, kuidas mõjutab lavastust festivalipublik.
Comments