Ahoi, eestlased! / „ГЭП”

Teater NO99 lavastuste osas olen ma tihti kriitiline olnud (näiteks siin ja siin), heites ette publiku alahindamist ja teemadest ülejooksmist, kuid „ГЭП” on teisest puust. Ma polegi eales varjanud, et teater, mis alustab probleemist või küsimusest ja kuhu tekst tekib protsessi käigus orgaanilisena juurde, on mulle mokka mööda. „ГЭП” esitab esimeses vaatuses patriootlik-hullumeelse idee, kerides vaataja pühalikkusekraani tulvadeni lahti (minu kõrval istunud rase naine pühkis küll silmi, kui fotokollaazhi näidati), kuid teises vaatuses järgneb sellele õnneks ratsionaalsem analüüs. On iseküsimus, kuivõrd sedasorti tekst peabki lõplikke lahendusi pakkuma ning kas on vajalik absoluutselt kõik püstitatud probleemi aspektid läbi käia, kuid „ГЭПi” puhul ei oskagi nagu millestki puudust tunda. Tänu kahe vaatuse erinevusele jäi domineerivaks meeleoluks eneseirooniline pühalikkus.

Polegi ammu näinud etendust (vaatasin 7.05), mis esimesest hetkest kohe tööle läheb (tavaliselt võtab meie näitlejatel sissemängimine aega), kuigi üllatama see ei peaks, sest aktiivne lavaline kohaolu ongi Ojasoo trupi üks tugevamaid külgi. Vaatuse esimene pool kuulus muidugi Risto Kübarale nii hämmingus ehitaja, kutsikate kõrvale last tahtva mehe kui erutunud rahvastikuteadlase tõttu. Esimeses oli vaatajais momentaalset kaastunnet äratavat, viimases siiralt paratamatuse tajumise absurdi*. Kriitika kipub NO99 lavastuste puhul tihti üldistama ja ansamblimängust rääkima, kuid sarnaselt Gert Raudsepale „Perikleses” jäid „ГЭПis” meelde Kübar ja Jaak Prints. Raske öelda, kas viimane on mõne Peep Vainu koolituse läbinud, kuid laval on Printsi esituses väga tabav ja mõistvalt heatahtlik Vainu paroodia – tema luudeni küündiv usk paremasse tulevikku ning kõigutamatu rahu on samaaegselt häiriv ja lohutav. Samas pole Jaagulegi (nii on tegelase nimi) kõik inimlik võõras ning tema agressiivses tüdrukute ärarääkimises on nukrat, taas publiku kaasaelavat kaastunet pälvivat saamatust.

Vaatuse teine pool on ülesehituselt hüppavam. 11. stseen oma üks ühele siirusega mõjub eelneva järel pidurdavalt, olles samas liiga lühike, et vaataja käiguvahetusega kaasa jõuaks minna. Livekaamera kasutuselevõtt vaid kaheks stseeniks mõjub ka pigem praktilise paratamatusena (teisiti ei saanud kolmes küljes istuvale publikule väikese sõrme märguannet suureks mängida). Samas on muidugi võimalik, et minus istub naiivne romantik, kes ei suutnud leppida, et armastuse vajalikkusest nii kiirelt ja kergelt üle mindi. Teine vaatus saab Elina Reinoldi praktilisel eestvedamisel aga taas kiirelt käima ning eriti emaduse monoloog on tugevaks sissejuhatuseks järgnevale analüütilisusele, mis päädib stseeniga ärimeeste juures. Just viimane pakkus enim pingsat kaasamõtlemist – selleta oleks ehk pisut pikaltki eelnenud olme- ja paarissuhte murede stseenid vajaliku kokkuvõtteta jäänud isegi vaatamata muhedale eesti-vene rahvusluse nurgelisele ümarlauale. Ärimeeste stseeni järsk „Lööge oma logo igale lapsele perse peale!” lõpp oli küll veidi lihtsakoeline, allaandev ja silmaklappidega lahendus. Andres Mähari ja Gert Raudsepa ärimeestes polnud pealiskaudsust kuskilt näha, otse vastupidi: nad olid intellektuaalselt võrdseteks partneriteks vaid selle vahega, et väärtustavad enam ratsionaalset mõtlemist. Seetõttu ei saanud nõustuda ka meeste loobumisega – sest just sellisena „õpime Eesti pähe” mõjus: me kaome niikuinii, olgem siis vähemalt kindlad, et oskaksime oma vähestelegi järeltulijatele pärandit edasi anda. Nähtud etendusel polnud viimane stseen vist enam nii pühalik kui esimestel mängukordadel, julgen ma eri inimeste vaatamiskogemuste võrdluse põhjal järeldada. Pigem oli meestes koolipoislikku õpetajale meeldimise tahet, mis tuli lavastusele ainult kasuks, sest eestlastele on alati väike sisemine rahulikkus (küll kuidagi ikka saab) ahastusest enam omane olnud. Jääb muidugi võimalus, et ma alahindan olukorra tõsidust ja pole parem kõigist teistest ahoidest, kuid vaevalt lavastusmeeskondki asja nii üksüheselt mõtles – et minge ja keppige. Küll aga lahkus pärast etendust teatrist päris palju käest kinni hoidvaid paare ja kes teab, äkki mõni neist jättis tõesti õhtul kondoomi kasutamata. Kuigi ma arvan, et selle ajendid olid sel juhul kaasinimese ja mitte rahvuse tasandilt, sest viimane tõepoolest pole vihm, vaid dushsh, mida saab kinni keerata. Erinevalt armastusest siis.

*Teistkordselt peab nentima, et Kübar on näitleja, kes kergesti rollist olmesse kukub, kui laval miskit ootamatut juhtub (sel korral siis tuubist välja lennanud hambapasta).