Rakveres on enamik valikuid selged ja läbivad ning küsitavusi tekib vähe. Pisut arusaamatuks jäid malet mängivad Surm ja Saatan. Elu on muidugi nagu male, aga kas see, et Benderi elule (nii vaatajana järeldasin) mängivad omavahel negatiivsed lahendused, peaks olema moraalne osundus sellele, et vassijad ja petjad ei saa oma patte kunagi lunastada? Lavastuse üldist loo- ja mitte hinnangukeskset atmosfääri arvestades ei tahaks nagu uskuda. Esietendusel jäi mainitud tegelaste ilmumine lavale kaootiliseks, mida ei selgitanud ka paralleelselt toimuvad stseenid. Samuti tahaks esmaõhtu närvilisuse kraesse kirjutada olukorra, kus tublid veerandtundi jäid esimesest vaatusest nägemata, sest puudus võime eeslaval olevast tooli seljatoest läbi näha (istusin 3. rea 1. kohal) – kui tegemist polnud näitlejatepoolse unustamisega, tasuks misanstseenid ümber mõelda. Küsitavusi tegevuse ruumilise lavalepaigutamise osas oli mujalgi. Eelnev, koos tehniliste stseenivahetustega, mis alles õlitamist ootavad, saavad siiski olla vaid pinnapõhjusteks, miks eriti esimeses vaatuses aeg-ajalt tundus, et etendus ennast päriselt käima ei saa: kõik oli õigesti ja nauditavgi, aga kergusest jäi vajaka. Seda oli tunda ka näitlejate mängus. Just alguses oleks Margus Grosnõi Bender võinud pisut enam publikut järele oodata, hetkel läksid paljud tekstinaljad ja loo seisukohast olulised fragmendid kõrvust mööda (vaatajana jõudsin küll registreerida, et on naljakas ja/või oluline koht, aga naeru ja arusaamiseni ei jõudnud, sest juba oli edasi mindud). Kui tundub, et siin on vastuolu – heita korraga ette kerguse puudumist ja kiirustamist - , siis tegelikult tuleks just pisut tõstetud tempo koos tekstirezhiist tulenevate minipausidega lavastusele kasuks. Seda enam, et üldiselt oli Grosnõi asjalikult kerge ellusuhtumisega Benderina läbivalt usutav ning pakkus näitlejahetki, mille pärast enamik meist teatris käivad (pihtimuslikult alanud malemonoloogist oksjonile järgenud konveier-petturluseni välja). Taustajõududelgi oli igaühel vähemalt üks tõeliselt võluv ja naermaajav rollisutsakas (Peeter Rästase kirstumemm, Erni Kase vana ametnik, Marin Mägi püüdlik-küüniline akordionimäng ning muidugi Tiina Mälbergi romantiline naine). Pisut väiksema entusiasmiga oli laval Eduard Salmistu, kelle lahendused ka vähemuudsed. Peeter Jakobi Ippolitina tundus samuti end veidi ebalevalt laval tundvat, päriselt lavastajat mitte usaldavat, et ka nii võib. Aga võib küll. Kasvõi juba ühiselamustseeni pärast lausa peab.
Igatahes tundub, et pean hakkama oma sõnu sööma, justkui poleks ma võimeline komöödiat kui zhanri nautima, sest juba teist korda lühikese aja jooksul taban end saalis laia häälega naermas. Miskipärast arvan siiski, et minus endas olulist muutust toimunud pole, pigem on pakutav enam kontimööda olnud. Kui aga Uusbergi ja Juhansoni lavastusi sellest aspektist võrrelda, siis hetkel annab esimesele lisakaalu sisemine temaatiline põlemine (mis ehk küll päriselt saali veel ei jõudnud) – Juhansoni põhjused just seda teksti lavale tuua tundusid olevat rohkem seotud tahtega taastada lugemiselamus kui sooviga oma teemat rääkida (mis komöödia puhul on täiesti arvestatav põhjus, prioriteedid on maitseküsmused). Loodetavasti on mõlemal veel hea hulk toole enne läbi tuhlata, kui aeg rahulikult olesklema peale tuleb – selles olen ma küll kindel, et tühje õhupalle nad kumbki sealt eest ei leia.
Comments