Pretensioonituse võlud / “Vahepeatus”

Suvi on lõpukorral ja nii võib julgelt öelda, et Uku Uusbergi “Vahepeatus” on selleaastase suveteatri üks suuremaid elamusi. Just sellised lavastused annavadki suveteatri mõistele sisu ja põhjenduse: kokku saavad inimesed ja materjal, mis põhitöökohas tingimata rohelist tuld ei näeks, ning sellest sünnivad uue hingamisega atmosfäär ja rollid. Mis samade eeldustega “Katkuaja lugudes” jäi saavutama, on “Vahepeatuses” loomulikult tulnud. Kuidas ja mis täpselt on aga raskemad küsimused, mistõttu kirjutan ebatraditsiooniliselt pikalt tagantjärgi (vaatasin esietendust).

Analüütiliselt meenutades jääb sõrmede vahele üsna lihtne looteater: on põhinarratiiv vett küsima tulevast neiust ning kolme kohatud mehe kõrvallood sellest, miks nad oma senisest elust eemale tõmbuda on otsustanud. Kes ise vaatama ei lähe, aga täpsemalt teada tahab, võib lugeda Postimehe arvustust (õppida on sellelt palju). Põhjus-tagajärg suhted jõuavad enamjaolt kadudeta saali, kuigi Jaana alfabeetiline isu ning tegelikult Janariks olemine võinuks selgemini ühendatud olla. Autorile on olulisemad olnud keele- ja mõttemängud, mis oma kaasahaaravuses uinutavad ilmsesti minusugusedki loofanaatikud. Uusbergi tekst ei koosne siiski vaimustusele apelleerivatest kalambuuridest nagu “Loojangus” näiteks, pigem on neis teatavat pretensioonitust: lihtsad mehed oma mõtetega, ei rohkem, aga kindlasti ka mitte vähem. See loobki Hüüru tagasihoidlikku mõisasaali õdusa atmosfääri, kus külmas ahjus justkui praksuks kaminatuli. Õnneks ei lase näitlejate mäng asjal ülemäära romantiliseks minna, tuues sisse iroonilisemaidki noote. Kuigi kõigi kolme mehe mäng jääb meelde, üllatas vast vähim Argo Aadli, kes tihti lühisõnade kordustega kõnet närvilisemaks timmib. Et Alo Kõrve sai pisut paatoslike rollide vahele nurgelisemaid toone kasutada, oli pärast “Wargamäe Wabariiki” eriti meeldiv näha. Kõige suurem heameel oli aga näha Indrek Ojarit läbimõeldud ning mitmetahulist, tavalise macho-hoiakuga vastuvoolu ujuvat rolli tegemas. Seega oli laval usutav ning huvipakkuv kolmik, mistõttu kohati oleks oodanud Sandra Üksküla neiult elavamat reaktsiooni poiste pakutavale absurdiloogikale – pärast etendust oli miskipärast tunne, et kool, kuhu ta sisse sai, oli lavakas, kuigi looloogikaga see ei haakunud. Kes teab, ehk oleks eelmainitud konarused "Ahoita” ära jäänud?