Ma saan aru küll, miks seniilmunud kriitika Pepeljajevi lavastuse “Margarita ja Meister” osas nii mõistev on olnud – kerge charleston (või pigem selle arendus lindy hop, mis oli populaarne just siis, kui Bulgakovi romaanigi tegevus aset leiab), esitatud naeratavate nägudega, murrab südamest läbi. Olgu siiski öeldud, et romaani tõlgendamisel jääb Pepeljajevi lavastus pealiskaudseks: neil, kel tekst üsna peas (avastasin üllatusena, et kuulun nende hulka), pole raske mälusopist Bulgakovi mõtet sõnade taga üles leida, kuid laval seda tihtilugu ei pakuta – põhimõtteliselt sõltub stseenide mõtestatus sellest, kuivõrd põhjalikult on iga noor näitleja ise tekstirežiiga tegelenud. Nii on antud lavastuses Wolandi saatanlikkus ja ajatus (viibimine Pilatuse palees) iseenesestmõistetav, justkui suureks mängimist mitte vajav; Meistri side Pilatusega jääb aga üldse avamata, mistõttu tema lõpulause „Vaba. Sa oled vaba!“ ei oma kuidagi kahe tuhande aasta pikkuse vangistuse lõpetamise võimu. Võib ju väita, et antud lavastus tegeles eelkõige Margaritaga, kuid temagi kahtlused võõra kutset vastu võtta, tema jäägitu usk Meistri käsikirja geniaalsusesse (selle uus kuju oli muidugi hea leid), tema ahastus Meistri kadumisel ja õnnelikkus mehega tagasi nende korteris olles said laval ette kantud, mitte jutustatud (vaid lendamine ja nõiaks olemine sai vääritud esituse). Muidugi, Pepeljajev tegelebki kultuurikonstruktsioonidega, kuid sel juhul olid sõnad liiast. Igatahes läksid esimesed pool tundi enese veenmisele, et ega ei peagi tõlgendama (tegelikult peab ikka küll), ning seejärel otsustasin vaid näitlejaile keskenduda, mis oli ka hea otsus, sest hoidis mind etenduse lõpuni lavastusega kaasas.
See on selle kursuse kuues lavastus, mida vaatasin (varem siis „Ahoi!“, „Kõige tähtsam“, „Räägivad“, „Runolaulud“, „Kummitus masinas“), ehk siis olen näinud kõiki nende avalikke ülesastumisi. Nii mõndagi on silma hakanud, enamik sellest ka juba kirja saanud. Üldise kokkuleppe järgi tudengitest halba ei kirjutata, kuid kuus lavastust on ikka juba päris palju (seda enam, et mõnedki neist juba koolivälisteski lavastustes kaasa löönud), seega sel korral panen etendusel märgatu ridamisi kirja (olgu see märgiks, et ei tasu edasi lugeda, kui teie arvates nii ei või). Lavastuse suurimad üllatajad olid Jüri Tiidus ja Jekaterina Nikolajeva. Mõlemad on seni eri põhjustel (enesekindluse puudus vs suur enesekindlus, mis aktsendi tagant välja ei pääse) tahaplaanile jäänud, kuid tundub, et kiireid rollivahetusi nõudev, estraadilikult esitav muigelise kõrvalpilguga näitlev teater on neile omane. Sama ei saa öelda Kertu Moppeli ja Marta Laane kohta, kes enamiku ajast end laval ebamugavalt tundsid (Laane lennustseen välja arvatud). Marta Laan on kursusest enim ka väljaspool mängida saanud, mis on hetkel kaasa toonud selle, et ta kipub alati publikusse mängima, vaatajate reaktsioone kontrollima, kui ka partner sealsamas kõrval. Teiste lavalolijate suhtes on see üsna ebaaus, sest neil pole millegi pealt vastu mängida. Ohtlikul edevuseteel on ka Sandra Üksküla, kes omandanud suurepäraselt koketeeriva naise rolli, mis aga kahjuks midagi uut enam vaatajale ei paku – ehk tasuks mugavustsoonist välja tulla ja mõni roll teiste vahenditega luua. Võiks vennast õppust võtta, kes vihtus charlestoni uljamalt ja puhtamalt kui keegi teine, kuigi varem on ta laval üsna puine olnud (Roland Laos jäi napilt teiseks, sest tema suur entusiasm ballistseeni alguses asendus kiiresti väsimusega). Kelle avanemist aga endiselt oodata tuleb, on Artur Tedremägi. Loodetavasti ta ikka leiab järelejäänud kooliaja jooksul enesekindlust end pikemate ja suuremate poiste taagant välja mängida – hetkel kipub ta end misanstseenides taharitta asetama, mis aga tema puhul võrdub paratamatult ärakadumisega.
Et teistest eraldi ei räägi, on tunnistuseks antud lavastuse suurimast plussist ehk energiline ansamblimäng, mis hoidis pidevalt kiirustamata tempot üleval (29.09 etenduse esimestes stseenides oli siiski koperdamist sõnadega) ja kulmineerus kõrtsikakluse ja hullumaja („Meie kuuekesi siin.“) stseenides. „Nii tabab välk, nii tapab soome puss.“
See on selle kursuse kuues lavastus, mida vaatasin (varem siis „Ahoi!“, „Kõige tähtsam“, „Räägivad“, „Runolaulud“, „Kummitus masinas“), ehk siis olen näinud kõiki nende avalikke ülesastumisi. Nii mõndagi on silma hakanud, enamik sellest ka juba kirja saanud. Üldise kokkuleppe järgi tudengitest halba ei kirjutata, kuid kuus lavastust on ikka juba päris palju (seda enam, et mõnedki neist juba koolivälisteski lavastustes kaasa löönud), seega sel korral panen etendusel märgatu ridamisi kirja (olgu see märgiks, et ei tasu edasi lugeda, kui teie arvates nii ei või). Lavastuse suurimad üllatajad olid Jüri Tiidus ja Jekaterina Nikolajeva. Mõlemad on seni eri põhjustel (enesekindluse puudus vs suur enesekindlus, mis aktsendi tagant välja ei pääse) tahaplaanile jäänud, kuid tundub, et kiireid rollivahetusi nõudev, estraadilikult esitav muigelise kõrvalpilguga näitlev teater on neile omane. Sama ei saa öelda Kertu Moppeli ja Marta Laane kohta, kes enamiku ajast end laval ebamugavalt tundsid (Laane lennustseen välja arvatud). Marta Laan on kursusest enim ka väljaspool mängida saanud, mis on hetkel kaasa toonud selle, et ta kipub alati publikusse mängima, vaatajate reaktsioone kontrollima, kui ka partner sealsamas kõrval. Teiste lavalolijate suhtes on see üsna ebaaus, sest neil pole millegi pealt vastu mängida. Ohtlikul edevuseteel on ka Sandra Üksküla, kes omandanud suurepäraselt koketeeriva naise rolli, mis aga kahjuks midagi uut enam vaatajale ei paku – ehk tasuks mugavustsoonist välja tulla ja mõni roll teiste vahenditega luua. Võiks vennast õppust võtta, kes vihtus charlestoni uljamalt ja puhtamalt kui keegi teine, kuigi varem on ta laval üsna puine olnud (Roland Laos jäi napilt teiseks, sest tema suur entusiasm ballistseeni alguses asendus kiiresti väsimusega). Kelle avanemist aga endiselt oodata tuleb, on Artur Tedremägi. Loodetavasti ta ikka leiab järelejäänud kooliaja jooksul enesekindlust end pikemate ja suuremate poiste taagant välja mängida – hetkel kipub ta end misanstseenides taharitta asetama, mis aga tema puhul võrdub paratamatult ärakadumisega.
Et teistest eraldi ei räägi, on tunnistuseks antud lavastuse suurimast plussist ehk energiline ansamblimäng, mis hoidis pidevalt kiirustamata tempot üleval (29.09 etenduse esimestes stseenides oli siiski koperdamist sõnadega) ja kulmineerus kõrtsikakluse ja hullumaja („Meie kuuekesi siin.“) stseenides. „Nii tabab välk, nii tapab soome puss.“
Comments
Best wishes from an Italian who did make a blog in Estonian language.